Hardo Pajula

FOTO: Liis Treimann

Viimaste aastakümnete rängim finantskriis on usku majandusteadusesse õigustatult kõigutanud. Vaieldamatu äpardumise põhjuste otsing eeldab põgusat pilguheitu nii distsipliini ajalukku kui ka vastust küsimusele, kas oleme vaatamata oma lipsustatusele ja lõhnastatusele siiski üksnes maagilisi loitse ümisevad poolmetslased või mõnu ja vaeva välkkiired kalkulaatorid?



Moraalifilosoof Adam Smithile oli tööstusliku pöörde käigus ilmavalgust näinud turumajanduslik ühiskond jumaliku ettehoolduse tagajärg ning tema kuulus «nähtamatu käe» kujund on esitatud ühemõtteliselt teistlikes kategooriates. 19. sajandi keskpaigas purunes aga Smithi kristlusse ankurdatud õpetus vastu ajavaimust kantud positivismi ning liberalismist sai aegamisi sekulaarne kreedo. Veel 1840. aastatel võttis Richard Cobden protektsionismivastase liikumise lipukirjaks maksiimi «Vabakaubandus on Jumala rahvusvaheline seadus». «Tema jaoks ei olnud see metafoor, vaid tähttäheline tõde,» ütleb John Gray oma «Mustas missas». Ent juba paar aastakümmet varem oli inglise majandusteadlane David Ricardo oma suhtelise eelise seadusega pannud kaitsekõne ülemaailmsele vabakaubandusele ilmalikku pinnasesse. See tegi otsa lahti ning sealt alates on suur osa majandusteooriast seisnenud katsetes tuletada vabaturu vajalikkus loogiliselt käputäiest ratsionaalse valiku aksioomidest.

«Saadud mõttekogum on Smithi usupõhisest poliitilisest ökonoomiast märksa dogmaatilisem,» kirjutab Gray ja lisab, et vabaturust sai religioon alles pärast seda, kui selle religioosset põhja eitama hakati.
Enamik majandusteooria probleemidest saabki alguse selle tõsiteaduslikust pretensioonikusest. Loetud alglausetele rajatud formaalloogiline klaasloss on küll uhke vaadata, kuid reaaleluliste probleemide lahendamisel on sellest sageli õige vähe tolku. Osalt seetõttu, et paljudel majandusteadlaste käsitletud probleemidel ei olegi lahendust, osalt seetõttu, et matemaatilis-statistilisse sigrimigrisse rüütatud teooriad tekitavad eksliku kindlustunde seal, kus mingit kindlust ei ole ega saagi olla.

Esimene tõsine ohumärk oli kahe Nobeli majandusauhinna laureaadi udupeentel kauplemisstrateegiatel rajaneva investeerimisfondi LTCM suurejooneline pankrot 1998. aastal. Paraku jätkus LTCMi uppi ajanud intellektuaalset upsakust veel terveks kümnendiks. Teoreetilises plaanis oli kõige tõsisemaks veaks arusaam, et tuleviku olemuslik määramatus on teisendatav matemaatiliselt kalkuleeritavateks tõenäosuslikeks riskideks, mistõttu viimased muutuvad hinnastatavateks ja kaubeldavateks. Pärast korstnasse lennanud miljardeid dollareid jääb meil paraku üle vaid koos John Grayga tõdeda, et «inimese teadmatus tuleviku ees jääb ületamatuks probleemiks».

Sellele resigneerunud sedastusele tuleb lisada vaieldamatu tõik, et me ei ole kindlasti kahejalgsed kalkulaatorid, aga ilmselt mitte ka päris irratsionaalsed emotsioonipuntrad. Kurt Vonnegut iseloomustab romaanis «Ürgpimedus» üht selle peategelast sõnadega: «Ma pole iial näinud paremat näidet totalitaristlikust meelelaadist, mõistusest, mida võiks võrrelda hammasratastikuga, millel on mõned hambad juhuslikkuse alusel maha viilitud. Selline hõrehambuline mõttemasin, mida hoiab käigus tavaline või isegi alla keskmise libiido, keerleb hüpleva, lärmaka ja toretseva mõttetusega nagu käokell põrgus.»
See tähelepanek pretendeerib üldistusele ja on päris kindlasti asjakohasem kui ratsionaalse valiku aksioomid.