/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Pühapäeva õhtupoolikul võtsid Eesti jalgpallikoondise poolehoidjad Tartus Tamme staadionil ühtäkki üles ühe aastatetaguse viisi. «Ärgake, Baltimaad, ärgake, Baltimaad,» laulsid fännid. Salmiosa kolmest merekaldal ühist kurja saatust trotsivast õest ei mäleta muidugi enam keegi. Sinisärkide toetajaskonnale pole põhjust seda ka ette heita, sest paljud neist kandsid laulu sünni ajal parimal juhul põlvpükse.
Kunagise ühise iseseisvuspüüdluse hümniks tituleeritud lugu, mille sõnad pani paberile Heldur Karmo, ei kõla ligi veerand sajandit hiljem esialgse siirusega. Pigem irooniliselt, ning oli sellega üsna sobivaks helitaustaks käimasolevale Eesti-Leedu Balti turniiri mängule.
Parasjagu tõmbas eestlasest kohtunik Hannes Kaasik taskust järjekordse kollase hoiatuskaardi, mis kenasti harmoneerus niihästi leedulaste särgivärvi kui ka nende käitumisega murul. Leedu peatreener arvas platsi ääres ilmselgelt teisiti, mida ta Eesti jalgpallijuhile Aivar Pohlakule pärast lõpuvilet ka reljeefselt selgitama läks.
Selle peale võiks ju öelda, et see kõik on ainult sport. Ainult üks jalgpallimäng. Aga mõneski mõttes peegeldub selles praegune tegelikkus. Õekesed ühise mere kaldal võitlevad igaüks silmanähtavalt oma koha eest päikese all.
Muide, seesama Balti turniir, mis sõjaeelseil kümnendeil oli vaat et olulisim rahvusvaheline mõõduvõtt, on praegu pigem ikkagi mängijate ja koosseisude katsetamise koht. Nii-öelda tõsiseid mänge mängime omavahel siis, kui satume fortuuna tahtel kokku EM- või MM-valiksarjas.
Tingimusteta ühtekuuluvustunde on asendanud erihuvid ja pragmatism, olgu majanduslik või poliitiline. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida, räägime siis energeetikast ja transpordist (tuumajaam, veeldatud gaasi terminal, Rail Baltic) või koguni julgeolekust (meenutagem hiljuti kõneainet pakkunud Ämari baasi juhtumit), erinevaid prioriteete euroasjades jne.
Osalt on see mõistetav, sest eks me ole ju rahvastenagi erinevad. Seda erinevust tunnetasid omal nahal ajateenijad Nõukogude armees, millest on värvikaid kilde jõudnud ka mälestusteraamatuisse (ka Kestutise kuju ei tekkinud telesarja «ENSV» juhuslikult). Niisamuti on sellest rääkinud ettevõtjad, kes kolmes riigis tegutsedes ärikultuuri võrrelda saavad.
Ilmselt ei peakski me ärkamisaja vaimus käest kinni kõndima. Kuid kuklas peaks säilima siiski tunne, et ühine lähtepunkt ja laias laastus ka ühiskondlik areng peab võimaldama meil väga olulistes asjades kokku leppida. Nii nagu jalgpalluridki saavad pärast duši all jahtumist aru, et reeglid on kõigile ühised.