Raamat Daniel Vaarik «Praktika­aruanne» Varrak, 2012 155 lk

FOTO: Repro

Ülikool, täissuitsetatud ajalehetoimetused, õhinapõhine elustiil, kahe kuulajaga raadiojaam, varakapitalistlik mentaliteet, eneseotsingud, kummalised juhused, naised, viin, nälg, elu kommuunides, aga ennekõike tahtmine teha ajakirjandust. See on Daniel Vaariku «Praktikaaruanne».


Endine ajakirjanik, valitsuse pressišeff, suhtekorraldaja ja praegu Memokraadi-nimelist blogi pidav  Daniel Vaarik on esitanud konkreetse pildi oma ajakirjanikukarjäärist, öeldes kirjanduslikus žanris oma esimese sõna. Nagu tema jäme hääl läbi kadunud Q-raadio eetri mõlema kuulaja veiniklaasid riiulis vibreerima pani, (nii Daniel kirjutab) võiks tema raamat tekitada vibratsiooni palju laiemal pinnal.

Autori omaaegne renomee majandusajakirjanikuna kujunes kirvesupi keetmise põhimõttel: alguses ei olnud midagi peale kirve, aga kummaline juhuste ahel lubas supi sisse lisada kõike vajalikku ja viis majandus- ning matemaatikakauge boheemlase tippspetsialisti staatusse.

Tema lugu näitab meedia arengut pärast vaba riigi tulekut ning ajakirjanikuks ja inimeseks kujunemise hoomamatuid, võib-olla üksnes satiirikute poolt läbi uuritud mehhanisme.

Neile, kes üritavad mõista peavoolumeedia olemust, uudistevalikut ja toimimispõhimõtteid, soovitatakse  prantsuse mõtleja Pierre Bourdieu loengute põhjal koostatud raamatut «Televisioonist» Hasso Krulli tõlkes. «Praktikaaruanne» räägib Eesti praeguse arvamusliidri esituses samast asjast ilukirjanduslikus, kuid ometi informatiivses stiilis. Arvestada tuleb ainult seda, et põhiliselt töötas Vaarik ajakirjanikuna mitte just eriti edukates väljaannetes vähetähtsatel ametikohtadel.

Raamat on dokumentaalromaanina võrreldav Mihkel Raua hitiga «Musta pori näkku», aga peenekoelisem.  Kui bändimeeste pöörase elu kirjeldamine on kindla peale minek ja nalja saab palju, siis Daniel on iseenda ja Eesti ajakirjanduse kujunemist isiklike üleelamiste kaudu analüüsides valinud keerulisema lähteülesande. «Vastu võetud,» ütleks loodetavasti ajakirjandusõppejõud Sulev Uus, kellele aruanne on mängult (aga miks mitte ka päriselt) kirjutatud.

Sündmustes figureerivad tolleaegne meedia- ja ärieliit, aga ka autori enda perekond kõigi oma probleemidega, kursusekaaslased ja sõbrad, samuti ilus haiglaõde, keegi mees revolvriga Lasnamäelt ja paljud teised.

Arvan, et raamatut saab lugeda ka kõnealust konteksti tundmata. See on autonoomne ja läbikomponeeritud teos, mitte pikk heietus. Jutt on aus, vaimukas, mitmekihiline ja enesekriitiline. Ajakirjandus pole selles kaugeltki tähtsaimal kohal. Kui tõmmata veel kord paralleel Mihkel Raua raamatuga, siis Daniel Vaarik jagab oma hingesaladusi veel julgemalt.

Erilist tähelepanu väärib detailirohkus ja kui mõned asjad on ka välja mõeldud, ei sega see üldse. Sündmuste hulk ajaühikus on kirjutaja elus olnud suur. On juhtunud rohkemat kui ühest kohast teise kõndimine ja kitarri tinistamine kellegi tuttava suvilas (jällegi näide autorilt).

Raamat on otsesõnu praktikaaruanne – algab keskkoolipoisi kiindumusest ajakirjanduse vastu ja lõpeb kümne aasta pärast diplomi kättesaamisega. See hetk tõmbab aga joone alla Daniel Vaariku tegevajakirjanikukarjäärile ja lennutab ta hoopis uuele orbiidile.

Nüüd, olles läbi käinud riigiametniku, ettevõtte juhi ja PR-spetsialisti karjääri, on Daniel ennast justkui vabaks ostnud. Ta on ajakirjanduses tagasi omal sõltumatul moel ja kirjutab Memokraadis nii, nagu õigeks peab. Ta tahtis olla ajakirjanik ja praktikaaruanne on lõpuks tehtud.

Raamat

Daniel Vaarik
«Praktika­aruanne»
Varrak, 2012
155 lk