Koduseid ja erilisi Cannes’i hetki

Cannes’i punaselt vaibalt viipavad Kylie Minogue ja Denis Lavant. Foto: AFP/SCANPIX

Nädal aega tagasi jagati Lõuna-Prantsusmaal Cannes’is Kuldset Palmioksa. Filmitudeng Eva Kübar uuris, mis jääb Prantsuse Rivieras silma siis, kui võistlusprogramm kahe silma vahele jätta.

Tule palun korraks oma kaardiga läbi, saame külastuse kirja, püüab mind festivalipalee koridoris kinni Eesti produtsent. Selgub, et algamas on ühe Cannes’i turul osaleva eesti filmi – kokku on neid seal viis – linastus. Täidan kohusetundlikult käsku ja istun kümme minutit saaliski. Eesti filmi müügitehingud sellest ei kasva, aga külastus saab kirja ja produtsent võib märkida hiljem raportisse numbri 29.

•••
Filmiturul osalemise kõrval otsustasid Eesti Filmi Sihtasutus ja vastne eesti filmi ekspordiagentuur korraldada meie filmikunsti 100. sünnipäeva auks ka pisikese peo, et meid kui tõusvat filmiriiki maailmakaardile upitada. Selleks üüriti festivali ühes eksklusiivsemas paigas palmirannas eraldi terrass. 40-liikmelisele kodumaisele delegatsioonile ja nende sõpradele lisaks leidsid sinna siiski tee ka need, keda tegelikult oodati: Cannes’i filmituru juhid, festivalide direktorid ja rahvusvahelisi rahamägesid liigutavad inimesed.

«Oli tõesti kaks Vilniuse festivali, üks Vene festival, üks Ukraina festival ja üks Odessa festival,» ei jätnud PÖFFi juht Tiina Lokk tagantjärele torkamata.
Külalised said küll tervituseks sooja käepigistuse, ei puudunud ka eesti filmi reklaammaterjalid, kuid ühtki (ava)kõnet ei peetud ega jagatud ka muid selgitusi.

Väidetavalt oli põhjuseks mikrofonide ja helitehnika kõrge hind, mis tähendanuks 500–600-eurost lisaväljaminekut. «Müümise kunstis on meil ikka veel palju õppida,» tõdes ka produtsent Piret Tibbo-Hudgins.

Filmi sihtasutuse välissuhete juht Tristan Priimägi polnud nõus: «Oluline on, et inimesed oleksid kohal ja seda nad ka olid. Väljas oli ka kõigi viie Cannes’is käinud eesti filmi reklaam.» Reklaami sai eesti film laiemaltki: sellele pühendasid oma fookusartiklid kaks festivali väljaannet Screen International ja Cannes Market News, ilmus ka turulinastuste reklaam.

•••
Eesti paviljon asub n-ö B-klassi filmikülas Pantieros. Unistus – kolimine International Village’isse (seal asub enamik filmiriikide paviljone), kus eesti film ka ostjatele rohkem silma jääks – eeldab kõigepealt suuremat lobitööd. «Ehk järgmisel aastal,» on Tristan Priimägi lootusrikas.

•••
Väikesest vargamäelikust jagelemisest hoolimata nenditakse ühel lootusetult vihmasel õhtupoolikul Eesti paviljoniboksis kartulikrõpse ja Lotte rosinakomme krõbistades ning Saku On Ice’i peale rüübates, et täitsa kodune tunne on olla siin Prantsuse Rivieras.

•••
Tänavune Cannes’i võidufilm, Michael Hanekese «Armastus» («Amour») suurt üllatust ei toonud – korralikult tehtud Euroopa filmikunst. Õnneks mahutab festivali programm ka äkilisemaid teoseid, mis küll ühtki auhinda ei nopi, ent pakuvad ohtralt jutuainet kuluaarides.

Üks sellistest oli ka prantsuse režissööri Leos Caraxi film «Holy motors», mida kiideti taevani või vastupidi, tehti maatasa. See on lugu salapärasest Oscarist, keda kehastab ka «Püha Tõnu kiusamises» mänginud karismaatiline Denis Lavant.

Oscar sõidab ringi valge limusiiniga ja vahetab pidevalt rolle. Ühe päeva jooksul tuleb tal olla isa, sugulane surivoodil, mõrvar ja mõrvatu jne jne. Visuaalselt kaunis, väljapeetud, täpne ja minimalistlik linateos. Kindlasti mitte laiatarbekaup, vaid puhas ilu gurmaani silmale. Oma sümbolistliku puändiga, mille ma siiski saladusse jätaksin.

•••
Pildilise väljapeetuse ja minimalismiga paistab silma ka Itaalia vanameistri Bernardo Ber­tolucci uus film «Mina ja sina» («Io e te»). 72-aastane režissöör toob kinolinale noortetemaatika: 14-aastane introvertne Lorenzo lukustab end koos fantaasiaraamatutega keldrisse, valetades emale, et läheb klassiga suusareisile.

Nohiku üksinduse lõhub aga peagi tema poolõde Olivia, julge ja iseteadlik noor narkomaaniplika, kes ta keldrist üles leiab. Selleks ajaks on saalist lahkunud juba enam kui 20 vanurit, nii et treppidel kügelevad ajakirjanikud saavad lõpuks pehmetele toolidele istuma.

Filmi tegevus leiab aset sellessamas keldris, kuhu on suudetud luua lummav ja värvikirev maailm. Noored veedavad koos meeleoluka nädala, selle ajal tärkab poisis seksuaalsus, millega ta küll esialgu ei oska midagi peale hakata. Kuid uks sellesse pärismaailma on lahti tehtud.

•••
Sebastien Lifshitzi pea kahetunnine dokumentaal «Nähtamatud» («Les Invisibles») kujutab endast prantsuse homoseksuaalidest vanapaaride pihtimusi. Intiimsuselt natuke Sulev Keeduse «Varesesaare venelasi» meenutav, kuigi teemalt muidugi märksa mängulisem.

Filmituru seanss oli rahvast igatahes puupüsti täis ja inimesed lõkerdasid naerda, nähes kahe umbes 70-aastase mehe elutervet liitu, mille üks osapool on klassikaliselt toriseja ja teine paadunud optimist. Või siis 60. eluaastates naine, kes meenutab säravi silmi, kuidas pärast süütult abiellumist ja nelja lapse saamist tema Päris Elu alles 40-aastaselt lahti läks, kui ta kapist välja astus ja enesele naise leidis. Kergeks muudab filmi just see, et Lifshitz näitab oma kangelasi kui rõõmsaid ellujääjaid ega tee neist tagakiusatud ohvreid.

•••
Kui tahta Cannes’is midagi teistsugust näha, tasub külastada sõltumatute filmitootjate eriprogrammi «ACID Cinema», mis tähistas juba oma 20 tegevusaastat. Selle eesmärk on toetada institutsioonivälist autorifilmi ning tihendada dialoogi auditooriumi ja filmitegijate vahel. Sestap on neil linastustel üldjuhul ka kogu võttegrupp kohal. Peale selle puudub kogu asja juures cannes’ilik glamuur, kõik toimub vabas ja sundimatus õhkkonnas.

Tänavusest programmist võiks välja tuua Belgia noore režissööri Amelie van Elmbti filmi «Pea ees» («La Tête la Première»), küll klišeeliku sisuga loo poisist ja tüdrukust, kes kohtuvad hääletades ja lõpuks armuvad, aga väga meisterlikult lavastatud. Noortekas, millest meie filmitegijatel oleks just jutustamise mõttes palju õppida.

Umbes 10-aastane mulatitar küsib režissöörilt pärast seanssi: «Kas te võite natukenegi rääkida, mis neist edasi sai?». Mis näitab, et pinge püsib igal juhul lõpuni.

•••
«Minge siit sisse. See on artistidele. Ja kui on probleeme, öelge, et tunnete Eriqut,» juhatab üks näitleja, juhtumisi Eriq, ajakirjanikke tagaukse kaudu prantsuse noore režissööri Fleur Albert’i filmi «Stalingradi armastajad» («Stalingrad Lovers») linastusele. Enne veel kui saal pimedaks läheb, toimub futuristlik kontsert, kus filmi helilooja Jean-Francois Pauvros’ elektrikitarriga üheks saab.

Paarkümmend minutit vältav improteos viib publiku totaalsesse transsi. Pole paha eelhäälestus üsna harilikule heroiinidiileritest kõnelevale filmile, mis nimetab end millegipärast neorealistlikuks film noir’iks. Seega tuleb tähele panna, et «ACIDi» juures on alati üllatusmoment: kunagi ei või teada, mis tasemel on näidatav film.

•••
Kui tõstad ühel hetkel käed püsti ega jaksa enam ühtki filmi vaadata, kerib ehtne akikaurismäkilik stseen end lahti suvalises bistroos, kus kõrvallauas istuv soome mees usutleb pitsa kõrvale oma lauanaabrit: «Kas sa «Holy Motorsit» oled näinud? Kuule, kas Kylie Minogue oli tõesti nii seksikas kui räägitakse?» Naaber aga noogutab stoilise rahuga: «Oli küll, jah». Ning rüüpab järjekordse sõõmu õlut.

•••
Veidi hiljem kohtan Londonist pärit produtsenti, 50. eluaastates Sami, kes näitab oma päevatööd: iPhone’iga filmitud klipikest, milles ta on festivalipalee eest üles korjanud kolm neidu ja palub neil kõigil oma naba näidata. Üks ei näita, sest tal on kleit seljas. Lokkispäine joviaalse olemisega Sam pilgutab valgete hammaste välkudes kelmikalt silma – ei jää kahtlust, et ta on oma saavutuse üle uhke.

TIPP ja TÄPP Cannes’is

Jaa… kevad… Cannes, filmifestival… Kõlab hästi. Olen valitute hulgas, istun palmide allee äärse  kohviku terrassil, kaelas festivalikaart. Kelner jookseb ligi: «Bonjour monsieur, bonjour.»

«Bonjour,» vastan ka mina ja tellin endale joogi.

Sirutan jalad pooselt välja ja naudin kohalike kiibitsejate kadedaid pilke. Joon kokteili, naudin elu, minust möödub laisalt limusiin, tunnen ära Robert De Niro. De Niro on TIPP.

Robert istub limo tagaistmel. Viipan tervituseks käega. De Niro ei märka mind. Kes ma olen? Ah jaa, unustasin ennast tutvustada. Mina olen TÄPP Cannes’i festivali terrassikohviku laudlinal, Eesti filmitegija.

Tegelikult on siin ilmad külmad ja sajab juba kolmandat ­päeva. Tahan koju.

Manfred Vainokivi