Agu Uudelepp

FOTO: Väino Silm

Kuni paljusid piiranguid mõttetuks peetakse, otsitakse ka võimalusi keeldusid eirata, kirjutab TTÜ kommunikat­siooni­õppejõud Agu Uudelepp.
 

Nõukogude ajal oli kombeks rääkida, kuidas tuleb endale ise takistusi püstitada ja neid siis kangelaslikult ületada. Teinekord paistab, et parimas Paunvere vaimus tehakse nüüd ainult pool rehkendust: püstitatakse kangelaslikult tõkked ... ja kõnnitakse siis nördinult puhisedes minema.

Ajab ikka hinge täis küll, kui midagi teha ei saa. Vasakul paistab tara ning paremal piire, keskel puhas betoon. Ja tegelikult on kõik kolm nagu ilu, st puhtalt vaataja silmades.

Ühe vaataja silmades on arusaam, et kui väiksest külapoekesest elektrooniline kassaaparaat pihta pannakse, tuleb kogu kauplus kinni panna. Teine vaataja näeb, et mehed ei või Pärnu naisterannast läbi jalutada, ning vanale traditsioonile tõmmatakse kriips peale. Kolmas avastab, et seaduses pole selgesõnalist luba nn elusat õlut kaasa müüa, ning kindluse mõttes keelab ta selle ära.

Nörritaval kombel on see isepiiratud mõtlemisvõime sündroom üsna sügavalt juuri ajanud Eestis avaliku võimu teostamises ja seda nii vormis kui ka sisus. Praegune erakondade rahastamise skandaal on selle kõigile nähtavaks teinud.

Parim visuaalne metafoor sellisele peast tulenevale raamides püsimisele on valitsusasutuste uus logo. Hea hulk inimesi tahaks vapilõvid vabadusse lasta, kuid üks mees – väga vahva ja professionaalne inimene, kuid ikkagi ainult üks mees – hoiab neid aedikus kinni.

Teatavasti ütleb riigivapi seadus, et kõikvõimalikud riigiasutused peavad oma embleemidel kujunduselemendina kasutama väikest riigivappi. Väiksel riigivapil peesitavad lõvid kilbil ehk peale vaadates paistab, nagu oleks nad koplis kinni. Nüüd ongi küsimus, kas vapilõvid võib sellest tarandikust vabalt rändama lasta. Selline plaan käis inimestel peast läbi, kui üritati valitsusasutustele ühtset logo leida.

Pakutud lahendus tugineb riigivapile, kuid lõvid on ilma nähtava ümbrisjooneta. Nüüd on puhas tõlgendamise küsimus, kas logo, mis läheb igasugu nänni ja tilulilu peale ning veebi, on riigivapi seaduse mõttes embleem, st ametlik kujutis ametlikel dokumentidel.

Võiks ju kokku leppida, et ei ole. Eriti arvestades seda, et kui dokumentidel, hoonetel ja embleemidel käsib seadus väikest riigivappi kasutada, siis muude esemete ja trükiste kohta on öeldud, et väikest riigivappi võib neil kasutada.

Iseenda loodud takistusi hülgav mõistus peaks ütlema kaht asja. Esiteks, ministeeriumi logoga pastakas ja ministri allkirjaga dokument ei ole päris võrdse kaaluga. Teiseks, kui midagi võib, siis järelikult ei pea. Ja kui ei ole kohustuslik, siis võib ka midagi muud tarvitusele võtta.

Kuidagi pole ju loogiline järgmine mõttekonstruktsioon: Eestis võib täisealine inimene alkoholi osta ja end täis juua; mina olen täisealine, järelikult ma pean poest pooliku tooma ja nosu viltu võtma. Absurd.

Täpselt selline konstruktsioon hoiab aga meie valitsusasutuste kuvandilist mõttemaailma ülemöödunud sajandis kinni. Kui tõesti peab olema igal pool väike riigivapp, siis miks on aastaid lastud kasutada kultuuriministeeriumi vöökirja hüüumärki koos stiliseeritud õ-ga, keskkonnaministeeriumi ilmapuud ja justiitsministeeriumi paragrahvi?

Logo on siiski ainult pilt ning Eesti elus ei sõltu sellest suurt midagi. Asi läheb käest ära siis, kui piirangud hakkavad sisulisi tagasilööke andma. Nende tagasilöökide põhjuste mõistmiseks tuleb tajuda ühiskondlikku fooni ja selle mõju reitingutele suunatud erakondade mõtteviisile.

Kui ühiskondlik taust on selline, et õigeks ei peeta mitte lahenduste leidmist, vaid status quo hoidmiseks põhjenduste otsimist, siis just seda erakonnad pakuvadki. Rahvale meeldimiseks tuleb prožektorite valges näidata, kuidas ühise anuma küljes mõni kraan koomale keeratakse.

Harjumuspärasest elust ei taheta aga loobuda ning isegi vajalik kraanikeeramine moondub keeraja peas totraks õllemüügikeeluks. Endale meeldimiseks tuleb järelikult kusagil veidi varjatumas kohas kinnise kraaniga anumasse pisike auk puurida.

Erakondadele teise isiku rahaga kobarannetuste tegemine ongi selline varjust valgusesse sattunud salaauk. Sularahatehingud muutusid vajalikuks pärast seda, kui ettevõtted enam erakondi toetada ei tohtinud.
Valijatele öeldi, et nad peavad õnnelikud olema, sest enam ei saa ettevõtjad endale n-ö seadusi osta. Tegelikult tõmmati inimestel müts algul silmile – suurendades erakondade rahastamist riigieelarvest – ja siis kandadeni välja, tassides parteikassasse sularaha.

Sellistest probleemidest ei saa üle lihtsalt seaduses midagi natuke ringi kirjutades. Vaja on muutust mõtlemises, sest kuni paljusid piiranguid mõttetuks peetakse, otsitakse võimalusi keelde eirata.

Ühte patta lähevad nii ühiskonna toimimiseks vajalikud käsud ja keelud kui ilmselgelt üle võlli aetud kitsendused. Nii ongi arvelaua pärast kinnipandav külapood, meestega rikastatud naisterand, igavesse vangistusse mõistetud vapilõvid ja sularahapakiga parteilaste järjekord erakonna kassa juures ühe ja sama puu harud.

Me võiksime lõpuks loobuda ise endale põhjendamatute piirangute seadmisest. Seaduste loogika on tagada ühiskonna mõistlik toimimine, mitte piirata kõike ja kõikjal. Piltlikult öeldes: vabas Eestis on vapilõvidel õigus olla vaba ja otsustajatel keelatud kusagil vilus oherdiga usaldusse auke puurida.