Egiptuse kukutatud presidendile Hosni Mubarakile mõistetud karistus oli märgiline mitmes mõttes. Rahva­ülestõusuga liitunud meeleavaldajate tapmise eest eluks ajaks vangi mõistetud Mubarakist sai pärast araabia kevade algust esimene riigijuht, kes õnnestus kohtu ette tuua ja süüdi mõista.



Mullu jaanuaris kukutatud Tuneesia presidendi Zine al-Abidine Ben Ali, kelle korrumpeerunud režiimi vastastest meeleavaldustest sai alguse nn araabia kevad, mõistis kohus küll tagaselja vangi, kuid Saudi Araabiasse põgenenud endist riigipead pole õnnestunud tabada ning tema väljaandmist Tuneesia võimudele peetakse ebatõenäoliseks.

Liibüa eksdiktaator Muammar Gaddafi tapeti. Võimu külge klammerdunud Süüria president Bashar al-Assad jätkab rahvusvahelist survet trotsides võitlust ning Jeemeni endisel autoritaarsel juhil Ali Abdullah Salehil õnnestus kohtust hoiduda vaid võimust loobumise nimel.

Nende sündmuste valguses muutub kaalukamaks fakt, et Mubarak õnnestus kohtu ette tuua. See, kas Mubarak üldse kohtu ette tuuakse, oli pikka aega kahtluse all. Seda tuleb arvestada ka siis, kui vaatame kaadreid nädalavahetusel Kairo tänavatele tulnud tuhandetest rahulolematutest meeleavaldajatest, kes nõudsid Mubarakile surmanuhtlust ning tema liitlastele karmimaid karistusi.

Kohtus polnud Mubarak mitte ainult Egiptuse endine riigipea, kes andis käsu oma rahva pihta tuli avada, vaid ta oli sümbol ka teiste selle piirkonna riikide jaoks, kus samamoodi kui Egiptuses puhkes võitlus stagneerunud võimukorralduse vastu ja demokraatia eest, kuid kus ei õnnestunud autoritaarset ja inimõigusi jalge alla trampivat režiimi kukutada või kus võitlus selle nimel jätkub.

Egiptus on üks araabia maailma võtmeriikidest ning selle riigi poliitilist ja strateegilist kaalu ei tohiks alahinnata. Suurima rahvaarvuga araabia riigina on Egiptus oluline lüli araabia riikide seas ning seal toimuvad muutused mõjutavad kogu araabia maailma, mis on endiselt sotsiaalsetest ja autoritaarsetest pingetest tulvil. Seetõttu võib Mubaraki kohtuprotsessis näha veelahet ja eeskuju kogu araabia maailma jaoks.

Järgmise sammu demokraatia ja vabama ühiskonna poole peavad egiptlased astuma 16.–17. juunini toimuvas presidendivalimiste teises voorus. Valitakse kahe järele jäänud kandidaadi, Moslemi Vennaskonna kandidaadi Mohammed Mursi ja Mubaraki viimase peaministri, endise kõrge sõjaväelase Ahmed Shafiqi vahel.

See, kes võidab presidendivalimised, on riigi tuleviku jaoks keskse tähendusega, sest temale on praegu Egiptust valitsev sõjaväeline nõukogu lubanud võimu lõpuks üle anda.