Eelmisel aastal ületas inimkond olulise piiri – rohkem kui 50 protsenti rahvastikust elab linnas. Harvardi ülikooli professor Edward Glaeser, üks tuntumaid urbaniseerumisteoreetikuid maailmas, märkis selle peale: «Olen selle üle väga õnnelik. Linnas elamine teeb inimesed õnnelikumaks, tervemaks, targemaks ja rikkamaks.»
Samasugune positiivne protsess toimub loomulikult juba tükk aega ka Eestis. Äsja avaldatud rahvaloenduse tulemused kinnitavad sama: rahvaarv on kasvanud ainult Harju- ja Tartumaal. Tuleb muidugi lisada, et rahvastik on peamiselt kasvanud Tallinna ja Tartu ümbruse valdades, kuid tegelikud tõmbekeskused on muidugi linnad. Selle iseenesest hea arengu teel on paar suurt takistust.
Esimene neist on visalt taanduv kujutlus, et Eesti praegune haldusjaotus ja rahvastiku paiknemine, see feodaalse agraarühiskonna ja nõukoguliku plaanimajanduse pärand, on täpselt õige ja ideaalne ning seda tuleb iga hinna eest säilitada. Just sellest konserveerimisideaalist lähtub suur osa praegusest regionaalpoliitilisest pateetikast. Maa tuleb täita lastega ja töökohtadega. Igas külas, metsatukas ja nurgataguses peab olema kättesaadav kõik see, mis Tallinnas ja Tartuski, ja nii edasi. Tegelikult on regionaalpoliitika muidugi üks suur vastuvoolu ujumine.
Teine takistus tuleneb linnadest endist. Parim näide on Tallinn, kus ehitamine on igasuguste nõuete, regulatsioonide, muinsuskaitsete ja planeeringutega muudetud keeruliseks, aeganõudvaks ja kalliks. See on üks põhjustest, mille tagajärg on inimeste surumine linnast välja, lähivaldade põldudele ja uuselamurajoonidesse.
Konserveerimisideoloogia seegi. Igasugused muutused tehakse võimalikult raskeks. Eriti kehtib see kesklinna ja selle lähiümbruse kohta. Omamoodi paradoks on, et säilitamisideoloogide suur eeskuju, Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluv vanalinn räägib ise hoopis teist lugu. Sajandite jooksul kümneid kordi põlenud, lammutatud ja ümber ehitatud Tallinna vanalinn on suur stiilide ja ajastute segapuder.
Eesti teises linnas Tartus ei ole sellist vanalinna. Seal kujundab kesklinna Nõukogude pommide pärand. Kakskümmend viimast aastat on üritatud sõjast tekkinud tühermaad uuesti hoonetega täita. Midagi on ka tehtud, aga iga hoone on kerkinud meeletu vastuseisu saatel. Tallinnal ja Tartul on ka üks ühendav joon: mõlema linna olulisim tunnusjoon – ühel meri, teisel jõgi – on endiselt suuresti kasutamata. Mere/jõe inimestele avamise vajalikkusest räägitakse palju, aga kui tegemiseks läheb, siis on need kõik vaid tühjad sõnad ja kilukarbietiketi kujundus trumpab ikka inimeste heaolu üle.