Vello Vikerkaar

FOTO: SCANPIX

Kuidas küll Anne ­Alamets mu nime teada sai? Ja kuidas ta teadis, et ma ihalen Renault’d?
22. mail jõudis minuni Anne e-kiri, kust ma sain teada, et Lenna Kuurmaa vahetas kaheukselise kupee nelja uksega Fluence’i (alates 15 450 eurost) ja Koit Toome senise Twingo Grandtouri vastu (alates 14 650 eurost).

Anne sõnul müüs Lenna oma vana auto märtsis Facebookis korraldatud oksjonil maha ja vajas seepärast uut ning Koidul läks vaja suuremat masinat, kuhu mahuks ära kogu bändi kraam! Kuidas küll Anne teadis, et Lenna ja Koit on minu iidolid? Saatus kindlasti või vähemalt kristallkuul. Mõnda asja lihtsalt ei ole võimalik mõistusega seletada.

Anne kirja läbilugemise järel kerkis mu pähe kohe mõte, kui väga pidid Koit ja Lenna ikka Renault’d armastama, kui nad on valmis mulle oma autost kõnelema. Need eestlased, keda ma tean, tunnevad uhkust, et seisavad lihtlabasest kommertsialismist tunduvalt kõrgemal, nii et Koidu ja Lenna sõnad pidid tulema puhtast südamest. Kui nad juba seda ütlesid, siis peab see tõsi olema: Renault valmistab tõepoolest autosid, mis rahuldavad kõiki vajadusi!

Ent ma ei olnud veel jõudnud tormata salongi, et osta seal kõige kallim ja kõige suurem Renault, mis neil vähegi on, kõige ebasõbralikumatel maksetingimustel, mida ma suudan välja võidelda, kui mu peas hakkas tuikama pisike kadedusnoot: miks ometi ei palunud Anne minul Renault’d reklaamida?

Kuna ma pole Eestis sündinud, on konsumerism ja sellega kaasnevad metsikud lääne kombed mulle tuttavad. Kui ma 1990. aastate algul üritasin papptopsis kohvi kaasa osta, vaadati mind restoranides nagu tulnukat. «Kohvi kaasa?» mühatas ettekandja põlastavalt. «Meie, eestlased, oleme kultuurne rahvas ja joome kohvi istudes. Siin ei hakka te kunagi nägema, et kohvi käigu pealt juuakse.»

Umbes samal ajal päris üks kinnisvaramaakler minu käest nippe, kuidas ta võiks rohkem maju müüa (mitte et ta oleks tegelikult soovinud või pidanud neid müüma – ma olen kindel, et tema küsimuse taga seisis puhas uudishimu). Ma ütlesin, et läänes üritavad maaklerid end meeldejätvaks muuta, pannes oma foto visiitkaardile ja müügikuulutustele. «Seda nüüd Eestis küll kunagi ei juhtu,» puhkes ta naerma.

Nii et ma tean juba ammusest ajast, et eestlased on üliinimesed, kellele reklaam ei suuda avaldada mingit mõju. Samuti teadsin, et just sel põhjusel ei saa ma kunagi õigeks eestlaseks.

Ma jään alati lihtsalt kanadalaseks, kellele pole sünniga kaasa antud erilist võimet konsumerismile vastu panna. Nii nagu krüptoniit surub Supermani põlvili, nii nagu kollane värv muudab Rohelise Laterna jõuetuks, nii paneb üks korralik reklaam mu rahakoti raudu avama ja lubama sealt välja võtta kõike, mis seal leidub.

Nii et pisukese hüvituse või isegi ainult viisaka pöördumise eest oleksin ma rõõmuga andnud oma nime Anne Alametsa reklaamikampaania käsutusse. Ma oleksin võinud teha video, nagu tegid Lenna ja Koit.

Kujutage ette, kuidas ma liigun kaamera poole ja selgitan, miks vahetasin neljaukselise Škoda Renault’ Megane Grandtouri vastu. Kaamera suumib lähemale, kui ma eemaldan Grandtouri uksepaneelid, mille alt tuleb välja tuhandeid maksumärgita sigarette. Tulevast ostjat rabab masina hämmastav mahutavus ja mina saan kaamerasse kuulutada: alati, kui sõidan üle Narva-Ivangorodi piiri, teen seda Megane Grandtouriga.

Või kujutlege, kuidas ma autodega kauplen, võib-olla näiteks ostan Koit Toome vana Twingot. Vaataja näeb mind juhiistmel, kaheaastane Robert maniakaalse rahuloluga karglemas kõrvalistmel ja püüdmas ära murda tahavaatepeeglit.

Siis liigub kaamera taha ja näitab tagaistmel istuvat paljasjalgset Liinat, kes suitsetab ja loeb Kroonikat. Ma pöördun kaamera poole ja lausun: juba mõne aasta pärast elab Eestis ainult 900 000 inimest. Twingo on tehtud täpselt Eesti perele.

Miks siis ma ometi ei ole sobinud, Anne Alamets? Ma olen juba aastaid seda kolumni kirjutanud – miks ometi ei ole te mu kuulsust tahtnud ära kasutada?

Ja minu lugejad? Postimehe eraviisiline uuring on korduvalt kinnitanud, et Vello lugejad on Eesti arvamusliidrid, rahvuse kõige targemad, kõige kaunimad ja kõige üllamad esindajad. Rahvuse koorekiht, tõelised üliinimesed.

Ja veel, Anne, võiksite arvesse võtta, et neil, kes kuulavad Koidu ja Lenna muusikat, pole piisavalt raha, et autot osta, olgu teie pakutavat või üldse. Vello puhul on asjad palju klaarimad: minu lugejad on kindlasti nii vanad, et juba autot juhtida.

Või, Anne, kui mina mingil põhjusel ikka kuidagi ei sobi, siis äkki mõni teine kultuuriinimene? Kujutage vaid ette suurt reklaam­plakatit Tiit Aleksejeviga, kes võtab vastu «Valget kuningriiki» pungil täis Grandtouri võtmed! Või siis Annely Peebo – kes ju kahtlemata on kommertsiga kursis – maksab Megane’i kabrioleti eest American Expressi kaardiga! Või Jelena Skulskaja või Mihkel Mutt, kaks kirjanikku, kelle näod on palju tuntumad kui mis tahes poliitik, astuvad festivali HeadRead punasele vaibale otse Laguna kupeest! Või Epp Petrone – kelle lugejad käivad pigem groupie’de alla – pakib oma seitseteist last Kangoo Express Maxisse.

Ma ei taha kuidagi Lennat või Koitu maha teha. Ma tean, et nad näevad tõesti tugevasti vaeva. Ja ma tunnen kaasa kõigile, kes soovivad Eestis elatist teenida mõne esinemiskunstiga. Kuna pole võimalik viibida 365 päeva aastas Eurovisioni laval, siis peab poole ajast veetma mõne rullnoka pulmas või mõne ärimehe 50. sünnipäeval või mõnel Reformierakonna üritusel, kus kohalolijad plaksutavad viisakusest natuke käsi ja jätkavad siis arutamist, kuidas tekitada Edgar Savisaarele nii palju paha ja halba, et ta põrmu langeks ja anuks: «Emme, emme, emake kallike, võta mind tagasi oma rüppe.»

Anne kirjale lisatud videotes räägivad Lenna ja Koit Renault’dest, mida nad armastavad. Mulle isiklikult meeldib küll väga Lenna, aga Koit paistab autode eest paremini kõnelevat. Tundub, nagu oleks Lenna mures, et peab video tegema, mistõttu tema esinemist saadab vaevutuntav toon: «Lõpetage juba selle kuramuse video tegemine, et ma saaksin oma tasuta autoga minema kihutada!» Kui Lenna poleks eestlane, võiks lausa kahtlustada, et ta ei ole siiras.

Aga et eestlased on kogu maailmas kõige targemad ja skeptilisemad inimesed, seda tõugu inimesed, kes elavad kommertsist kõrgemal, võib-olla kogu maakeral veel ainsad, kes ei ole langenud konsumerismi orjusse, siis ma tean, et Lenna ja Koidu sõnadest kajab vastu tõde ja ainult tõde. Nad ei sõidaks Renault’ga, kui see poleks nende meelest ideaalne sõiduvahend. Nii see on ja teisiti olla ei saa.

Aga ma tean, et ma ei suuda rohkem vastu panna. Kohe järgmisel esmaspäeval pärast selle kolumni ilmumist lähen otseteed City Motorsisse, otsin üles Anne Alametsa ja ostan Renault’ ära. Võib-olla isegi Koidu vana Twingo.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!