Kaido Ivask: elanikud lähevad parema töö, palga ja hariduse järgi

Kaido Ivask Foto: Paide Linnavalitsus

Rahvaloenduse tulemusel selgunud elanikkonna järsk vähenemine Järvamaal on mõneti eksitav, kuid siiski tuleb mõelda, kuidas maakondade tühjaksjooksmist peatada, kirjutab Järvamaa Omavalitsuste Liidu esimees Kaido Ivask.

Rahvaarvu vähenemist väljaspool suuremaid Eesti linnu ja tõmbekeskusi on täheldatud juba varem ning seetõttu pole see ka suureks üllatuseks. Mis puutub rahva ja eluruumide loenduse esialgsetesse andmetesse, siis Järvamaa koha pealt on need mõnevõrra eksitavad.

Järvamaa rahvastiku vähenemise puhul tuleb arvestada haldusjaotuslike muudatustega. 2005. aasta 21. oktoobril liitus seni Järvamaa alla kuulunud Lehtse vald Tapa vallaga, millega arvati Lehtse valla alad Lääne-Virumaa koosseisu. Lehtse vallas oli liitumise hetkel 1615 registreeritud elanikku.

Rahva ja eluruumide loenduse esialgsetel andmetel lahkus Järvamaalt 8228 inimest ehk ligi 21,22 protsenti maakonna rahvastikust. Kui võtta arvesse, et 1615 Järvamaa elaniku mujale asumise aluseks on hoopis haldusterritoriaalne muudatus, siis tuleks lugeda Järvamaa elanike loomulikuks väljarände arvuks viimasel kümnendil 6613 inimest, mis teeb veidi enam kui 17 protsenti maakonna elanikkonnast.

Tegelikkuses on rahvastiku vähenemise protsent meie maakonnas pea 4 protsendi võrra avaldatust väiksem ning väljarännet Järvamaal ei saa lugeda Eesti suurimaks või oluliselt suuremaks võrreldes ülejäänud Eesti maakondadega. Pea kõikides Eesti maakondades on viimase kümnendi jooksul rahvaarv märgatavalt vähenenud.

Enam kui 17 protsendi suurune väljaränne Järvamaal on kurvastav uudis kogu maakonnale. Kuigi puudub täpsem analüüs, mis on nii suure väljarände aluseks, julgen peamisteks põhjusteks lugeda paremaid tööpakkumisi, kõrgemat palka ja kõrghariduse omandamise võimalusi suuremates linnades ja nende lähiümbruses. Töö- ja õppekohad tekivad piirkondadesse, kus on rohkem inimesi ja inimesed lähevad sinna, kus on võimalus saada kõrgemat palka.

Olukorra parandamiseks tuleks pöörata rohkem tähelepanu maakonnakeskuste arendamisele. Mitmed riigi kui ka ettevõtjate teenused on tänaseks väiksematest maakonnakeskustest ära kolinud. Sellega on kadunud töökohti ja vähenenud elumugavus.

Maakonnakeskuse eesmärk on pakkuda teenust ja tööd kogu maakonnale. Kui inimesele on kõik vajalik kättesaadav 50 kilomeetri raadiuses, pole ka nii suurt vajadust liikuda Tallinna või Tartusse. Võib tuua näite Järvamaalt, kus paljud inimesed, kes käivad Paides tööl, elavad tegelikkuses hoopis Türil. Väiksed keskused ei suuda võistelda suurte linnadega tööstuse arendamise osas. Küll aga on võimalik pakkuda head elukeskkonda ja teenuseid, mis vähemasti pidurdaksid väljarännet.

Eesti regionaalarengu ja rahvastiku asustuse poolest oleks parim lahendus pigem kaks suurt linna ja tugevad keskused maakondades, kui üksnes kaks suurt linna.