Julia Laffranque: inimõiguste mõiste lörtsimine avab ukse äärmuslusele

Julia Laffranque Foto: Laura Oks

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque rääkis intervjuus Sigrid Kõivule, et inimene mõistab oma õiguste kaitsmise olulisust paraku sageli alles siis, kui õigusi piiratakse või neid enam alles ei ole.

Ülikooli inauguratsiooniloengus kirjeldasite juhtumit Ungaris, kus seadus keelab punase viisnurga kandmise, kuid Euroopa Inimõiguste Kohus ei pidanud seda keeldu põhjendatuks, teenides sellega ära Ungari pahameele, kelle arvates Euroopa ei mõista Ida-Euroopa riikide kogemust. Kuidas peaksime suhtuma sümbolitesse, millel on riikide jaoks ajaloolistel põhjustel väga erinev tähendus – vaevalt et me nähtavas tulevikus 8. või 9. maid võidupühana tähistama hakkame, öelgu Euroopa mida tahab?

Teise maailmasõja lõppu ei tähistatagi Euroopas kõikjal ühtemoodi. Prantslastel on see riigipüha, aga sakslastele kapitulatsioonipäev.

Ungari kaasuse puhul ütles ka inimõiguste kohus, et punasel viisnurgal on sümbolina mitu tähendust. Sama märk on ka näiteks Heinekeni õllepurgil. Kui sellise sümboli tähendust jäigalt tõlgendada, tuleks nõuda, et ka sealt see eemaldataks. Samuti on viisnurk või näiteks sirp ja vasar mõne riigi vapil. Ka Ungari enda seadus ütleb, et viisnurga kasutamine kunstis või teaduses ei ole keelatud.

Inimõiguste kohus jälgib ikkagi konkreetset kaasust ning nimetatud juhul ei suutnud Ungari kohus inimõiguste kohtule piisavalt selgitada oma otsuse tausta ja kohapealset ajaloolist konteksti, millesse viisnurk asetub. Kohtunikud, kes inimõiguste kohtus selle otsuse tegid, saavad ajaloo aspektist aru, kuid kohtu eesmärk oli anda selge sõnum, et absoluutne keeld on ebaproportsionaalne: kui teatud kontekstis on viisnurk vaadeldav ainult totalitarismi sümbolina, on keelustamine õigustatud. Kuid absoluutne keeld, kaasa arvatud keeld kanda seda kuuerevääril, on väljendusvabaduse piiramine.

Mõne teise sümboli puhul ei pruugi Euroopa inimõiguste kohtu seisukoht sama tulemust anda.

Proportsionaalsuse jälgimine on oluline. Seadusandja tasemel ei saa otsustada, et absoluutselt kõik, mis on tolle ajaga seotud, on keelatud. Selle juhtumi puhul – vaadati, kas kuuerevääril viisnurga kandmine õhutas vaenu, kas see tekitas rahutusi. Muidugi, see polnud lihtsalt kodanik, vaid töölispartei aseesimees, ent sellegipoolest oli see keeld ebaproportsionaalne.

Kultuurilehega Sirp oli ju Eestis kunagi samasugune diskussioon ning toona leiti, et selle nimega ollakse harjunud. Absoluutse keelu puhul tuleks see nimi ära vahetada.

Teine huvitav kaasus oli seotud Türgiga. Seal oli sõnaraamatusse pandud türgi kõnekeeles käibel olev väljend «ahne nagu mustlane», Türgis elavad mustlased kaebasid Euroopa Inimõiguste Kohtusse, arvates, et see väljendab mustlaste suhtes vaenulikkust.

Kohus leidis, et rikkumist ei olnud. Sõnaraamatus oli kasutatul metafoorne tähendus.
Eesti rahva kõnepruugist leiab kindlasti ka sääraseid näiteid, kuid nendest ei saa alati järeldusi teha, nagu oleks see kellegi suhtes solvav.

Kuidas te hindate kriitikat, et Euroopas on poliitkorrektsusega liiale mindud ja seepärast ei suuda me enam oma väärtusi kaitsta?

Enamasti eeldavad inimõigused tolerantsust, tegelikus elus on seda lihtsam öelda kui teha. Seejuures on selge, et vähemus ei tohi põhiõiguste kaitset kuritarvitada.

Vähemusi võib mõista: nad tahavad, et nende muredest aru saadaks, neile tähelepanu pöörataks, et neil lastaks oma identiteet säilitada. Samal ajal ei tohi inimõigusi võtta nagu kaitsekilpi ükskõik milliste eesmärkide saavutamiseks ja iga hinnaga oma tahte pealesurumiseks.

Kui inimõiguste mõistet kuritarvitatakse või isegi lörtsitakse, ongi tulemus see, et vähemustest ei saada aru ja toetust hakkavad leidma äärmuslikud liikumised. Kahjuks näeme seda viimast Euroopas juba paljudes kohtades: Kreekas, Serbias ning ka see eriti traagiline lugu Norras.

Me vaatame tihti, kas Euroopas on ühes või teises küsimuses konsensus, näiteks pearättide kandmine või krutsifiksid koolimajas. Seejuures tuleks vaadata ka, mis põhjustel on riike, kes seda konsensuslikku seisukohta ei jaga, miks üks või teine asi on selles riigis keelatud või lubatud.

Näiteks Šveitsis keelab seadus põhimõtteliselt minarettide ehitamise ja selle peale esitati ka kaebus inimõiguste kohtusse. Kuid kohus vastas, et ei võta seda menetlusse, sest tegemist oli nn populaarkaebusega, see tähendab, kaebajad kaebasid üldiselt, abstraktselt. Kui nad oleksid tahtnud ehitada mõnda konkreetset minaretti ja see oleks seadusele viidates Šveitsi kohtutes keelatud, alles siis oleksid nad saanud pöörduda subjektiivsete õiguste rikkumises inimõiguste kohtusse.

Või teistsugune näide: lapsevanema kaebus jõudis inimõiguste kohtusse välja, sest kaebaja leidis, et ühe usu sümbolite eksponeerimine klassiruumis takistab vanemaid õpetamast oma lapsele nende endi usu- ja filosoofilisi veendumusi ning on vastuolus usuvabadusega.

Itaalia riik, kes kohtusse kaevati, väitis seevastu, et ristid klassiruumides on traditsioon, mida peab säilitama ja hoidma. Rist sümboliseerib demokraatia ja lääne tsivilisatsiooni printsiipe ja väärtusi ning juba sel põhjusel on nende olemasolu klassiruumides õigustatud.

Inimõiguste kohtu suurkoda asus seisukohale, et riikidel on sellistes küsimustes suur kaalutlusõigus ja Euroopas puudub selles küsimuses konsensus. Inimõiguste kohus märkis, et krutsifiks klassiseinal on passiivne sümbol, mille mõju ei ole võrreldav sõnalise mõjutamise või religioosses tegevuses osalemisega. Konkreetsel juhul ei olnud krutsifiksid seotud kohustusliku usuõpetusega ja kooli juhtkond oli erinevate religioonide ja ka ateistlike laste suhtes tolerantne.

Kui altid on riigid oma seadusi inimõiguste kohtu lahendite valguses ümber tegema? Ungari ju ei teinud ja tekkinud on pentsik olukord, kus järgmise sellise üleastumisega hakkab kogu kohtuveski, inimõiguste kohtuni välja, uuesti jahvatama?

Juhtum Ungariga on siiski marginaalne. Inimõiguste kohtu lahendite täitmise protsent on riikide poolt päris hea. Riigid kardavad, et võib kaduda nende tõsiseltvõetavus, kui inimõiguste kohtu lahendeid ei täideta. Muidugi on olnud ka katseid inimõiguste kohtu pädevust kärpida, aga need on ebaõnnestunud.

Mis kõige olulisem – tähtsaim on inimese õigus. Me kipume seda unustama. Inimene mõistab õiguste kaitsmise olulisust tihti alles siis, kui tal neid õigusi enam ei ole, kui neid piiratakse. Riikidega on samamoodi: seni kui neil on kõik hästi, selle peale ei mõelda.

Me kõik oleme inimesed ja läbi inimese õiguste prisma tuleks lahendada ka probleeme ja vastu võtta otsuseid. Igaüks võib sattuda olukorda, kus tema õigusi riivatakse, ja keegi ei taha kogeda ülekohut. Keegi ei taha näiteks, et teda võetaks tänaval kinni, otsitaks läbi, viidaks küsitlemisele kahtlustatuna terrorismis ainult sellepärast, et ta on teisest rassist, rahvusest või erineva usulise kuuluvusega. Aga neid näiteid on, ka Euroopas, ja paraku tuleb aina juurde.

Ei tohiks unustada, miks riigid kunagi Euroopa inimõiguste konventsiooni vabatahtlikult allkirjastasid – inimese kaitseks. Alati ei pruugi ju näiteks see, mis on Eesti riigi huvides Euroopa Liidus, kattuda iga Eesti inimese huviga.

Näiteks?

Need on enamasti rahaga seotud. Riigikohtus oli kunagi juhtum, kus põllumajandustoetuste andmise korda muudeti viimasel hetkel, riigil ei olnud enam piisavalt eelarvet. Inimesed, kes seda toetust oma majandustegevuseks ootasid ja olid lootuses juba mahepõllumajandusele üle läinud, ei saanud seda.

Või suhkrutrahvi näide. Riigi huvides on loomulikult see, et ettevõtjate liigse laovaru trahve ei peaks maksma riik oma eelarvest ja sellega kaudselt ka tavalise maksumaksja taskust. Samas võib üleliigse laovaru tasu kehtestamise tõttu nii mõnigi konkreetne ettevõtja sattuda suurtesse raskustesse kuni pankrotistumiseni välja.

Tekib küsimus, kas kõik Eesti ettevõtjad ikka teadsid, et üleliigse laovaru eest peab trahvi maksma. Need seadused, millega tasu kehtestati, võeti vastu viimasel minutil ja ELiga ühinemise ajaks eesti keelde tõlkimata jäänud ELi reeglite alusel.

Euroopa lõunapoolsed piiririigid on rääkinud juba 2007. aastast saadik väga avameelselt, et põgenikke peaksid ELi liikmed vastu võtma solidaarselt. Põgenike hulk on viimastel aastatel kasvanud ja ilmselt peab EL tervikuna siin midagi muutma. Millises suunas see protsess tundub tüürivat?

See on väga tõsine probleem. Kreekal, kellel on niigi palju muresid, on tekkinud probleemid ka põgenikega ja tõepoolest pole nad enam võimelised tagama põgenikele elementaarseid õigusi, nagu majutamine, kohtlemine, elamistingimused jne.

ELis kehtib määrus, mis räägib vastastikusest usaldamisest ja mille põhimõte on, et esimene riik, kuhu põgenik jõuab, peab ära otsustama ka tema staatuse.

See määrus on tehtud õilsatel eesmärkidel. Esiteks põgeniku suhtes, et otsus tuleks kiiremini; teiseks riikide kaitseks, et ei tekiks olukorda, kus põgenik läheb enda valitud riiki ja ütleb siin ma olen, võtke mind vastu, või taotleb vastuvõtmist lausa mitmes riigis, et siis ise valida, kuhu minna.

See põhimõte toimis hästi, kuni põgenike mass muutus nii suureks, et enam ei olnud neid võimalik vastu võtta muud moodi kui inimõigusi rikkudes. Siis ütles Euroopa Inimõiguste Kohus, et vastastikune usaldamine on hea, aga niisugustes olukordades ei saa inimesi pimesi ja automaatselt ühte riiki koguda, vaid peab vaatama ka, kuidas inimesi seal koheldakse.

ELi uued liikmesriigid pole võib-olla veel mõttega solidaarsusest harjunud.
See, kas põgenikul endal peaks olema õigus valida, kus riigis ta vastuvõtmist taotleb, on huvitav küsimus muu hulgas ka selles osas, kas põgenikul võiks olla ka õigus valida riiki, mis on talle näiteks kultuuriliselt või keeleliselt lähedane.

Tore, meil on siin inimõiguste konventsioon ja inimõiguste kohus, aga otse meie ukse taga Egiptuses viiakse meeleavaldaja neitsilikkuse kontrolli. Kas me peaksime muretsema inimõiguste olukorra pärast mujal maailmas või on see arengu küsimus, mis laheneb pikapeale ise?

Pean seda väga oluliseks, et suudame inimõiguste kaitse kõrget standardit eksportida. Selle mõju on tegelikult üsna suur, kuigi väga drastilistel juhtumitel ei paista see veel välja. Ameerikas, Aasias, Aafrikas on põhiõiguste kaitsega tegelevad organisatsioonid märkimisväärselt arenenud ja nemad võtavad ka meie kontinendi inimõiguste konventsiooni eeskujuks.

Ka USAs, mida on ju nimetatud demokraatia kantsiks ja kus kohtunikud olid kaua üsna kitsalt kinni oma pretsedendiõiguse rakendamises, on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid nüüd õigusemõistmist mõjutama hakanud.

See tähendab, et inimõiguste kohus ei jäta õigussüsteeme maailmas külmaks, neid lahendeid tõepoolest jälgitakse ja võetakse üle.

Paar aastat tagasi olin Euroopa Nõukogu eksperdina Abu Dhabis. Nemad reformivad praegu oma kohtusüsteemi, et see oleks maailma kõige kiirem ja efektiivsem. See on ambitsioonikas plaan; kui ma püüdsin selgitada, et kõige tähtsam on kohtuniku sõltumatus, siis sellele arusaamisele jõudmine võtab seal veel aega.

Ometi on edusammud silmaga nähtavad: kui varem võis seaduse järgi kohtunikuks saada vähemalt 40-aastane muslimi mees, siis nüüd oli «mees» seadusest välja võetud. Kui meil oli kohtumine nende kohtu haldusdirektorite ja istungisekretäridega, tulid kohale kaks meest ja kaks naist, kusjuures naised olid direktorid ja mehed olid sekretärid!

Minu praktikast on see väga konkreetne näide, kuidas euroopalik mõtteviis maailmas levib. Ma arvan, et just intellektuaalne mõju võiks olla meie vahend sellele majanduslikule mõjuvõimule, mis Aasiast peale surub.  

Kas intellektuaalsest mõjust ikka piisab majandusega kaasnevate mõjude neutraliseerimiseks? Mulle tundub küll, et majandus prevaleerib üle kõige muu ja mõne põlvkonna jooksul elame siin nagu hiinlased …

See on väga tõsine küsimus. Kuigi riigi rahanduslik olukord ja majanduslikud võimalused ei tohiks õigustada inimõiguste riivet, näen ometi, kuidas see sageli just nii avalikkuses toimub, ilma erilise protestita. See tähendab, et majandust peetakse põhiõiguste kaitsest olulisemaks, mis omakorda tähendab, et põhiõigusi ei saa võtta iseenesest mõistetavalt ja nende kaitsega tuleb tegeleda pidevalt.

Tartu Ülikooli Euroopa õiguse professori Julia Laffranque’i inauguratsiooniloengut «Kellel on viimane sõna inimõiguste kaitsel Euroopas?» saab lugeda TÜ kodulehel www.ut.ee.