Jüri Maloverjan: tõemasin Venemaa auklikel teedel

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Sisendada rahvale, et ilma Putinita muutub nende elu märksa paremaks, on Vene opositsioonile peaaegu mission impossible, kirjutab Moskva ajakirjanik Jüri Maloverjan.

Niisiis panigi Aleksei Navalnõi 2012. aasta mai lõpus käima oma Hea Tõemasina, mis hiljem kujunes nii Putini autoritaarse režiimi hauakaevajaks kui ka uue, parteivaba poliitika ajastu kuulutajaks.» Sellise lause leiavad võib-olla oma ajalooõpikutest praegu veel sündimata Vene koolilapsed. Või siis ei leia.

Navalnõi ja tema meeskonna sel teisipäeval internetis asutatud Hea Tõemasina (Dobraja Mašina Pravdõ) eesmärk on vastupropaganda ehk siis interneti kaudu koordineeritud, riiklikule telepropagandale vastukaaluks mõeldud info levitamine väidetavalt üdini korrumpeerunud Putini, tema sõprade ja kogu nende loodud võimusüsteemi kohta.

Selle tööga hakkavad Navalnõi mõtte järgi tegelema tuhanded vabatahtlikud üle kogu Venemaa ning nende levitatav teave jõuab enamiku Putini valijateni, kes seni on vaid vaadanud riigi kontrollituid telekanaleid.

Esimese paari-kolme tunni jooksul registreerusid mashina.org portaalis peaaegu 3000 vabatahtlikku, kes on valmis lendlehtede ja videoklippide valmistamisega ja levitamisega ning suulise seletustööga tegelema. Seejärel langes sait selle meeskonna sõnul võimsa DDoS-rünnaku ohvriks.

Korruptsiooni vastu võitlev jurist Navalnõi on opositsiooni seas väga populaarne ja lugupeetud liider ning tema algatus võib tõepoolest Venemaa ajaloo kulgu muuta. Või ka mitte. Teadagi, me ei saa ju õigesti hinnata või isegi korrektselt kirjeldada protsesse, mille sees me ise eksisteerime.

Nii et praegu on Dobraja Mašina Pravdõ vaid üks näide sellest, kuidas Vene opositsioon üritab leida uusi tegutsemisviise. Ehkki üsna ere näide.

Opositsioon on juba üles näidanud valmidust mõningate uute tegutsemisviiside ülevõtmiseks ja kasutamiseks: meeleavalduste korraldamine Facebooki, Twitteri ja Vene sotsiaalvõrgu VKontakte abil, alalised laagrid Moskva tänavatel (Kiievi Maidani ja Occupy Wall Streeti hale vari), meeleavalduste korraldamiseks vajaliku raha kogumine netirahakottide abil.

Mõned, nagu vasakpoolne tänavatribuun Sergei Udaltsov, kavatsevadki ka edaspidi Putini võimu enamjaolt meeleavalduste abil kõigutada. Midagi muud nad lihtsalt suurt ei oska.

Mõned soovivad uuenenud olukorras tegutseda küll mõnevõrra uutmoodi, uusi info- ja muid kaasaegseid vahendeid kasutades, kuid peaasjalikult ikkagi vanas raamistikus: erakonnad, valimised eri tasanditel jne.

Nende seas on näiteks Õiglase Venemaa duumasaadikud Ilja Ponomarjov, Dmitri Gudkov ja tema isa Gennadi, Vabariigi Partei juht Vladimir Rõžkov ja tema partnerid Boris Nemtsov ja Mihhail Kasjanov, nendest lahku löönud Vladimir Milov oma Demokraatliku Valikuga, loodava natsionaaldemokraatliku erakonna (endistest) marurahvuslastest juhid Konstantin Krõlov ja Vladimir Tor jt.

Mõned jälle, nagu liberaalist endine rahandusminister Aleksei Kudrin, kes on samas Putini sõnul tema vana sõber, ei looda mitte niivõrd võimuvahetust, kuivõrd võimul olevate inimeste meelemuutmist.

Ja siis on veel Navalnõi, kes küll juhib koos teistega meeleavaldusi, kuid tegutseb juba ammu omaette. Paljastab korruptsiooni. Väldib väga püüdlikult enda rahva meeles seostamist eksisteerivate või loomisel olevate erakondadega.

Väldib, muide, samamoodi, lausa piinlikult välismeediale intervjuude või isegi kommentaaride andmist, et mitte seostuda «lääne karvase käega». Ning üritab interneti abil luua oma aktivistide laialdase võrgustiku.

Nende eri suundade harrastajad teevad koostööd ja toetavad üksteist – täpselt kuni võidu hetkeni muidugi, kuid juba nüüd konkureerivad isiksused ja ideed omavahel.

Navalnõil ja tema Tõemasinal, nagu ka teistel opositsioonitegelastel, tuleb mõistagi võidelda ka valitseva bürokraatiaga, kes mängib – kas läbimõeldult või hoopis juhuslikult – esialgu suhteliselt tõhusat mängu.

Ambitsioonikaid, kuid mõõdukaid meelitatakse looma pisierakondi, et siis osa võtta «legaalsest poliitikast», kus on kõik Kremli ja bürokraatia kontrolli all. Lubatakse isegi telerisse (küll mitte kõiki, Navalnõid näiteks mitte), meil on ju sõnavabadus, peaasi et Putinit isiklikult keegi ei halvustaks, lõikame nagunii välja ja enam saatesse ei kutsu.

Liialt sõltumatuid aga üritatakse ohjeldada hiiglaslike trahvidega sanktsioneerimata meeleavalduste eest (eelnõu riigiduumas menetlusel), arestide ja kriminaalasjadega.

Karistused on küll senikaua suhteliselt leebed olnud, võimud pelgavad selgelt plahvatust näiteks mõne silmapaistva opositsiooniliidri pikaks ajaks trellide taga pistmise pärast, kuid «kollektiivne Putin» võib ju meelt muuta.

Aga isegi juhul kui ei muuda ning võitlus ülemvõimuga jääbki nõnda haaravaks, kohati isegi lõbusaks mänguks, ei saa Navalnõi Tõemasina ülesanne ikkagi kerge olema, sest teda ootab ees teinegi visa vastane.

Selleks on tema vastupropaganda adressaat, vene rahva enamus ise. Needsamad UralVagonZavodi tankitehase töölised, kelle ülemused pakkusid otse-eetris detsembris Putinile «uurali meeste» abi Moskva meeleavalduste laialiajamiseks.

«Paar head lendlehte, paar lihtsat videoklippi, viis minutit jutuajamist näiteks (asepeaministri Igor) Šuvalovi sajamiljonilisest altkäemaksust ja kogu UralVagonZavod [---] hakkab kirjutama «Putin on varas» igale seinale,» kirjutas Navalnõi ise oma blogis, Tõemasina netis käimapaneku üle rõõmustades.

Tundub aga, et ülesanne on veidi keerulisem, kui Navalnõi seda oma pooldajatele kirjeldab. Neil ei tule inimesi veenda mitte niivõrd selles, et «sulide ja varaste partei» tegelik juht on ise suli. Paljud venelased aduvad niigi, et ega vist Putin ja tema sõbrad nii väga ausad ei ole.

Selleks et oma eesmärgid saavutada, peab opositsioon neile sisendama, et ilma Putinita muutub nende elu märksa paremaks. See aga on peaaegu et võimatu. Konservatiivne enamus on veendunud, et «teised on veelgi hullemad» ning et «Putini stabiilsus» on igal juhul tema väljavahetamisega kaasnevatest vapustustest parem.

Vapustused «rahvajuhi» võimule rajatud riigikorra kokkuvarisemisel on peaaegu vältimatud nagunii. Kui süsteem ei jõua enne seda muutuda, langeb Putinile ja tema sõpradele ajalooline süü oma rahva ees. Selle eest, et ei suutnud oma rahvast targemad olla. Kuid lühemas ajaloolises perspektiivis on see kindlasti Putini kõva eelis Navalnõide ja nende tõemasinate ees.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent