Nils Niitra

FOTO: Sille Annuk

Kohe algab koolivaheaeg ja nagu ma aru olen saanud, mõtlevad paljud lapsevanemad sellele süveneva paanikaga. Tervelt kolmveerandi aasta jooksul on nad saanud rahulikult tööd rügada ja jätta oma lapsed haridussüsteemi hooleks. Parim laps on koolist, huviringidest ja trennidest korralikult ära väsitatud laps. Ja nüüd siis pääseb sisemine gozilla vabaks!


Minusugustel maaelanikel on oma väikeste gozilladega lihtne tegeleda. Õigupoolest tegelevad nad endaga õues ise. Tõsi on, et Eestis on suurem osa urbaniseerunud vanemaid, kellel pole oma lapsi suvel kuhugi saata. Neil lastel ei ole ka maavanaemasid, nagu oli minu põlvkonnal.

Niisiis võib linnavanematel hakata juba augusti algul närvidele käima päevade kaupa arvuti ees istuv laps, kelle silmad hakkavad auku vajuma ja karv ei läigi enam nii nagu suve hakul.

Ja kohe on ka lahendus varrukast võtta – saadame ta varem kooli! Meie reformigurmaanist haridusminister erutub säärase ettepaneku peale momentaanselt. Venitame kooliaasta võimalikult pikaks, tõstame kvaliteeti! Aga alles see ju oli, kui Jaak Aaviksoo andis ühel USA hariduskonverentsil intervjuu, milles tundis suurt uhkust ja rõõmu meie üldhariduse kvaliteedi üle!

Minu kooliskäivate laste viimased koolinädalad mööduvad kõikvõimalike ekskursioonide ja muude kooliväliste tegevuste tähe all, sest õppeprogramm on läbi võetud ja osa hindeidki juba välja pandud.

Aga ometi leidub vanemaid, kes tahavad muuta kooliaasta venivaks, justnagu kujutaks kooliskäimine endast mingit pillerkaart. Kooliskäimise aeg on lapse jaoks töö. Ja mina usun, et las olla see töö parem lühikese perioodi jooksul intensiivsem kui pikema aja jooksul loium.

Kooliaja pikendamise asemel peaks riik ja omavalitsused tegema senisest tõsisemat tööd, et lapsed saaks käia arendavates noortelaagrites ja ka malevates. Eesti NSVs olid pioneerilaagrid, kuhu vanemad pistsid mind igal suvel kuuks ajaks, ja mulle seal väga meeldis.

Praegu aga on noortelaagreid Eestis üldse vähe. Vaatasin ka hindu, ainuüksi kuuepäevane laager maksab 120–220 euro ringis, rääkimata pikemate laagrite maksumusest.

Korraliku sissetulekuga keskklass suudab paar nädalat kinni maksta, väikese palgaga inimesed aga mitte. Nii et soovitan laste koolivaheaegade nüsimise asemel neile suviste tegevuste pakkumist rohkem doteerida.

Uskuge mind, Eestis on kümneid tuhandeid lapsi, kelle elus on rutiini niigi palju. Kohustused on rutiin, mis topib inimesi raamidesse, ent vabadus annab fantaasia ja elurõõmu!