Kadi Viik

FOTO: Liis Treimann

Eestlaste huvi selle vastu, mida teised meist arvavad, on justkui rahvuslik sport. Vahel tunneme ka huvi, kas teiste arvates on eestlased sallivad. Kas oleme?


Muidugi oleme kokku puutunud nii varjatud kui ka varjamatu viha ja põlgusega endast erinevate inimeste suhtes. Hea näide on üks (endine) ministeeriumi kantsler, kes mõned päevad pärast viimaseid USA presidendivalimisi riigiametnike foorumil täiesti endast väljas oli sellepärast, et mustanahaline valiti Ameerika presidendiks.
Sellest ei osanud juuresviibinud muud järeldada, kui et ilmselt pidas ta nahavärvi üheks oluliseks kompetentsuseks just selle ametikoha puhul. Meenuvad sajad netikommentaarid teemal «naised juhtivatel kohtadel».

Meenuvad riigikogu stenogrammid teemal «soosuhted loomariigis ja Eesti Vabariigis». Meenuvad täiesti uskumatud arvamuslood teemal «käisin välismaal ja nägin seal palju immigrante, Euroopa on ohus!». Ning samas meenuvad ka inimesed, kes on avatud, uudishimulikud ning vaatavad pikalt peeglisse, kui enda juures eelarvamusi näevad. Inimesed, kellel pole vaja imaginaarseid väärtusskaalasid, kuhu kaasinimesi paigutada. Õigus on neil, kes ütlevad, et eestlased on sallimatud, õigus on ka neil, kes ütlevad, et õpime ja omandame iga päev enamat sallivust.

Eestlaste väärtushinnanguid on tugevalt mõjutanud nõukogude periood ja väärtusi hindavate skaalade peal paigutume üldjuhul lähemale Ida-Euroopale kui Lääne-Euroopale. Kui hiljuti võeti Peterburis vastu seadus, mis keelustab alaealistele homoseksuaalsuse «propageerimise», kiideti seda Eesti netikommentaariumis ohtrasti. Venemaa lähenemine inimõigustele tõsteti eestlastele, kes aastakümneid nõukogude okupatsiooni ja inimõiguste rikkumiste all kannatanud, ühtäkki eeskujuks.
On aga üks asi, mis sallimatusest hullemgi – nimelt ignorantsus. Ignorantsus on see, kui mingi grupi esindajad ütlevad, et «meil on halb!» ning neile vaadatakse kalapilguga otsa ja vastatakse: «ei ole!».

Naised ütlevad, et meil on halb – me ei taha olla alamakstud, alaväärtustatud, ülekvalifitseeritud tööjõud. Ja neile vastatakse, et te ei olegi, see kõik on ainult teie peas. Palgalõhe pole üldse tõestatud või kui peakski olema, on see täiesti põhjendatud. Nii võib kuulda, et kompetents võidab alati ja kompetents määrab selle, et Eesti Rahvusringhäälingu nõukogus ja juhatuses on kokku 12 meest ja 0 naist. Kompetents määrab selle, et Vabariigi Valitsuses on 12 meest ja 1 naine. Kompetents määrab selle, et Teadus- ja Arendusnõukogus on 12 meest ja 0 naist. Ning valijate tahe määrab selle, et riigikogus, kes eespool loetletud kogud ametisse nimetab, on mehi 81 ja naisi 20. Valijate tahe määrab ka selle, et Kuusalu vallavolikogus on 17 meest ja 2 naist (ja vallavalitsuses 5 meest ja 0 naist). Ja naised peavad (jälle ja jälle!) tõestama, et nad ei ole kaamelid. Et nad tegelikult ka saavad vähem palka, et tegelikult ka esineb soopõhist diskrimineerimist tööturul, et klaaslagi on tegelikkuses nende jaoks reaalsus ja et poliitikas ei ole kohta nende jaoks. Nad võivad ennast harida, altpoolt üles töötada ja vaeva näha, kuid mingil hetkel istuvad lastega kodus ja avastavad, et on konkurentsist välja lülitatud.

Ignorantsus on see, kui ratastoolis istuvad inimesed juhivad tähelepanu sellele, et nad ei saa talvel väljas liikuda ning neile vaadatakse tuimalt otsa ja öeldakse: «Tulenevalt teeseaduse § 25 lõige 7 on linnas, alevis ja alevikus teega külgneva territooriumi kasutaja kohustatud tegema heakorratöid sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleval kõnniteel.».

Ignorantsus on see, kui transsooline püüab selgitada oma probleemi, ning talle öeldakse, et Eestis on palju hullemaid asju, millega tegeleda, näiteks nälgivad lapsed. Ja kui transsooline arvab (oma kogemusest lähtuvalt!), et vales kehas sündimine võib olla sedavõrd traumeeriv, et laps oleks valmis nälgima, peaasi, et saaks oma asja korda ajatud, vastatakse talle, et ju siis pole päris nälga näinud.
Aga ju pole ignorant transsooline olnud. USA transsoolistest on 41 protsenti üritanud endalt elu võtta (üldpopulatsiooni keskmine on 1,6 protsenti) ning 90 protsenti on raporteerinud kiusamist, ahistamist ja diskrimineerimist. Ilmselt pole ignorant ka järele proovinud, mis tunne on ratastooliga liiklejana novembris tuppa minna ja seal aprillini kükitada. Ning äkki on transsoolistel ja liikumispuudega inimestel siiski lubatud enda muresid tõstatada või peaksid nad ainult nälgivatest lastest rääkima?

Ühest küljest on ignorantsuse puhul tegemist justkui mingisuguse soovimatuse, isegi võimetusega ennast kas või hetkeks kellegi teise kingadesse panna ja püüda aru saada, millises reaalsuses see inimene elab ning milliste probleemidega kokku puutub.

Teisest küljest tekitab viitamine mingisugusele probleemide hierarhiale nõutust. Kas see, et meil on mingi tõsine sotsiaalne probleem (näiteks laste vaesus) tähendab, et teiste probleemidega (näiteks soolise võrdõiguslikkusega) ei peaks tegelema? Olgu siinkohal öeldud, et naiste palgamured mõjutavad otseselt ka laste vaesust.

Või mis veel hullem, teistest probleemidest ei peaks isegi rääkima? Kas kõik huvirühmad peaksid enda väed rakendama ainult ühe probleemi lahendamiseks? Ning kellele jääb siis lõppkokkuvõttes probleemipüstitamise privileeg, kui inimesed enam enda muredest rääkida ei tohi?
Eesti suurim mure ei ole varjamatu sallimatus, vaid täiesti avalik ignorantsus. Mida rohkem auru selle peale läheb, et kellegi tõstatatud probleeme eitada, pisendada või õigustada, seda aeglasemalt ka mingi lahenduse poole liigutakse.

Ignorantsus on lihtsaim viis tasalülitada arutelu, seda mitte ainult sallivuse teemal. Ignorantsus on talumatult kerge.

Autor on inimõiguste valdkonnas töötanud ÜROs aastatel 1998–2004 ja sotsiaalministeeriumis aastatel 2005–2011

Artikkel ilmus 30. mail Erinevus rikastab programmi raames TTÜ õiguse instituudi väljaandes Ajaleht.