Iivi Anna Masso: kel jõud, sel õigus

Iivi Masso Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Iivi Anna Masso kirjutab, et see, kuidas me ise ja endale tehtud seadusi täidame – vaid juhul kui see meile sobib –, peegeldab justkui ootust, et ühel päeval saab ühiskonna mängimine nagunii otsa.
 

Eestlastel on huvitav suhtumine reeglitesse, normidesse ja kokkulepetesse.

Rahvusvahelisel areenil, riigina, oleme teatavasti lepingute täitjate ja reeglitest kinnipidajate esireas. Tasakaalus, euronormidele vastav eelarve, vähene riigivõlg, kaitsekulutused ­NATO nõutud kaks protsenti eelarvest ühena vähestest Euroopa riikide seas, demokraatia vormilised normid täidetud igati rahvusvaheliste nõudmiste ja lepete kohaselt.

Hoopis teine on aga pilt kodus, omavahel suheldes. Olgu jutt mis tahes valdkonnast, poliitikast, tööelust, liiklusest või muust – siin kohapeal on reeglid, normid ja kokkulepped rumalukestele ja naiivsetele, kes kas kardavad vahele jääda või on lihtsalt liiga sinisilmsed, et aru saada, kuidas asjad päriselus, «tegelikult» käivad. Reeglite, normide, kokkulepete ja lubaduste järgi need pahatihti sugugi ei käi.

Kui palju olen kuulnud vastuseks – ainult Eestis, pealtnäha täiesti mõistlikelt inimestelt – veiniklaasist keeldujale, kes õues ootavale autole viitab: «Aga siinkandis ei kontrollita, siin võib.» Justkui oleks promillikeeld välja mõeldud ainult politseinike rõõmuks, mitte selleks, et juhid aeglustunud reaktsiooni tõttu enda ja eriti teiste elu ja tervist ohtu ei seaks. Sama lugu kiirusega – kui kiiruskaamerat teel ees pole, siis gaas põhja.

See kõige labasemalt argitasandilt toodud näide iseloomustab laiemalt meie suhtumist omaenda jaoks ühise kokkuleppena loodud reeglitesse. Ikka on kuhugi sügavale sisse juurdunud tunne, nagu oleks reeglite puhul tegu millegi võõra, kauge ja väljastpoolt peale sunnituga, millega meil endil pole tegelikult midagi pistmist ja mida me, kui vahelejäämisrisk on piisavalt väike, seetõttu eirame. See tunne pärineb okupatsiooniajast, mil riigivõim oli midagi kauget ja võõrast ning oma inimeste võimalus tihti mõttetuna näivate reeglite kujundamisel kaasa rääkida olematu.

Ja see tunne ei lähe ära. Soomlased ja rootslased pole meist seaduskuulekamad lihtsalt seetõttu, et nad oleksid alandlikumad, ajalooliselt autoriteediusklikumad või aremad. Nad järgivad ühiselu reegleid, sest nad tunnevad ja tunnetavad, et need reeglid on omad. Ise endale tehtud, selleks, et oleks koos kergem elada. Ja et kõigil on parem, kui kõik neid enam-vähem järgivad (mõistagi eranditega, aga jutt on enamusest).

Paraku tugevneks sõnum, et sigadusi võib teha ja omavahel kokkulepitut eirata, kui vahele ei jää või kui kohtus otseselt süüdi ei mõisteta (või vahel isegi kui mõistetakse), justkui iga skandaaliga üha enam, ehkki valjemaks muutuvad ka protestihääled.

Kui Keskerakonna kolmelt esindajalt küsiti kirjaskandaaliaegsel pressikonverentsil, mida nemad teeksid lauale «sattunud» võõraste kirjadega, räägiti küll arhiveerimisest ja prügikasti viskamisest, aga kellelegi ei tulnud pähegi võimalust, et kirjad võinuks tagastada omanikule ja nende eksiteest teatada politseile. Keegi ei öelnud selge sõnaga, et sellist asja ei tohiks kuidagi juhtuda, see pole lihtsalt lubatud ja kõik.

Kui jutt käib Reformierakonna rahaskandaalist, siis saame lisaks primitiivtõrjele stiilis «tema ehk tegigi, meie ei tea midagi» omakorda teada, et selliseid asju ei lepita kokku telefonitsi – mitte et selliseid asju ei lepita üldse kokku, et seda ei tohiks olla ja kõik.

Selle kõige tagant piilub taustaoletus, et jah, muidugi, me oleme teatud asjades kokku leppinud ja üht-teist koguni seadustena kirja pannud, aga ega me seda ju nii tõsiselt ei võta, kui see meile parasjagu kasulik pole. Kui olud nõuavad, toimime teisiti.

Ja kui sellist eeskuju antakse poliitikas ehk eluvaldkonnas, kus seadusi tehakse ja nende täitmise eest vastutatakse, kas saab siis imestada, kui põhimõte «kel jõud, sel õigus» valitseb massiliselt argises tööelus? Et tööandjad võivad käituda töötegijatega, nagu pähe tuleb, ja viimastel pole kuskilt abi, tuge ega kaitset loota? Et lubadustest ja kokkulepetest töölevõtmisel, töösuhete jätkamisel või ka konkreetsete ülesannete jagamisel võidakse alluvatest, kolleegidest ja koostööpartneritest iga kell ja igasuguse põhjenduseta üle sõita, kui «teerullil» on endal piisavalt tugev ja turvaline tunne, et teda ei ohusta miski, et tema positsioon või suhete võrgustik kaitseb teda lõpuni?

Me kõik teame nõukogudeaegset vene linnalegendi, kuidas keset teed punase tule alt musta autoga läbi kihutav rullnokk õigustab oma teguviisi sõnadega «master jedjet – meister on roolis!» Ja vastuseks on meeldetuletus, et võib-olla tuleb ka teiselt poolt «meister» vastu. Parim viis kokkupõrget vältida on teha reeglid, mida kumbki pool peab järgima – ja neid ka tegelikult järgida. Miks on see nii raske, miks suunab meie argielu ikka veel silovikkide elufilosoofia, kui rahvusvaheliselt suudame täita lääne standardeid paremini kui nii mõnigi, kes on nende kaitse all kauem elada saanud?

Ehk on vastus, et me teame, et rahvusvaheliste reeglite järgimisel on tähtsus, et nende täitmata jätmisel on tagajärjed, et meie saatus sõltub sellest, kuidas me ühistesse kokkulepetesse suhtume. Aga millegipärast arvame, et sellel, kuidas kohtleme oma ligimest siin kodus – kaasliiklejat, kolleegi, alluvat, kodanikku –, ei ole tähtsust.

Ilmselt taandub asi jälle vastastikusele respektile, millest on juba nii palju, aga nii tulutult räägitud. Vastustest, selgitustest, õigustustest, niipalju kui teerullipoliitika tegijad neid vaevuvad oma kujuteldavatest kõrgustest alla loopima, kumab läbi tühi ükskõiksus: ah, mis siis, ah, see pole ju suur asi, ah, milleks teha numbrit, ah, miks nüüd sellest kõigest väljaspoolsetele, või veel hullem, avalikult rääkima peab!

Me ei võta ennast ega üksteist piisavalt tõsiselt, et võtta tõsiselt omaenda sõnu, oma lubadusi, ise tehtud kirjutatud ja kirjutamata seadusi. Justkui ootaks me ikka veel, et ühel ilusal päeval saab see ühiskonna mängimine niikuinii otsa. Ja kui varasemad kirjutajad-kolleegid on juba toonud esile konkreetselt varjatud raha poliitikasse toomise julgeolekuohtliku aspekti, siis võib lisada, et «so what»-hoiak, ükskõiksus, suutmatus elu kui virtuaalmängu elades kaasmängijais inimesi näha, on samuti ohtlik.

Ühiskonnas, kus sõnadel puudub sisu ja lubadustel tähendus, on raske elada. Ja inimesed hääletavad jalgadega. Ka infot, et Eestist lahkub kaks korda enam inimesi, kui siia tuleb, saatis kommentaar: aga mis siis? Polegi midagi. Oleme vabad liikuma. Kui inimesed lähevad maailma selleks, et kuhugi minna, et näha suuremaid linnu, teistsugust kliimat, leida erialaseid väljakutseid ja uusi inimesi, on see ainult tervitatav.

Kui aga minnakse selleks, et siit ära saada, on põhjust mures olla. Asi polegi ainult selles, et kui ainult tugevaimad järele jäävad, on ühiskond kõle ja igav. Ka tugevaist saavad ühel päeval nõrgad. Kellele nemad siis loodavad?