Hannes Rumm: tulekahju kustutades ja tulevikku ehitades

Hannes Rumm Foto: Toomas Huik / Postimees

Euroopa Komisjoni soovitusi tasub silmas pidada, seda just ülepolitiseeritud riigisisese debati tingimustes, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm.

Üks ajalehe Financial Times kommentaator kirjutas aasta alguses dramaatiliselt: «Euroopa Komisjon on saanud volitused nõuda (liikmesriikidelt) suurte trahvide ähvardusel kulukärpeid ning Brüssel võib läkita riikide pealinnadesse seirekomandosid rahandusministeeriumi valvama.»

See väga britilik ehk Euroopa Liidu suhtes üdini umbusklik hoiak meenus mulle, kui tutvusin eile avaldatud Euroopa Komisjoni poliitikasoovitustega Eestile ja teistele liikmesriikidele. Neid soovitusi lugedes võib sama tõrksalt ja tõnissonlikult öelda, et mis nad siis tulevad meie õue peale.

Teisalt on viimase kahe aasta vältel valusalt kogetud, et kuigi majanduspoliitika on Euroopa Liidus liikmesriikide pädevuses, ei lõppe selle mõju ammu enam riigipiiridel.

Tuleohtlikuks osutus kokteil suurest vastastikusest sõltuvusest ning ühiste reeglite ja eesmärkide vähesusest. Just seetõttu põhjustasid mõnes riigis aastatega kuhjunud vead usalduskriisi, mis tõi kaasa sadade miljonite eurooplaste elatustaseme languse.

Siim Kallas tõi hiljuti näiteks, et juba aastatel 2005–2009 kahtles Eurostat Kreeka esitatud andmete usaldusväärsuses ning Euroopa Komisjon küsis liikmesriikidelt luba kontrollida riikliku statistika tõepärasust. «See lükati (liikmesriikide poolt) jõuliselt tagasi, viitega lubamatule sekkumisele suveräänse riigi siseasjadesse. Aasta 2010 alguses ei vaielnud enam keegi vastu riikliku statistika kontrollimise vajadusele …» kirjutas Kallas.

Paraku oli siis juba lootusetult hilja ning kuigi kõige rohkem kaotas riikliku suveräänsuse kaitsmise sildi all toimunud pettuste tõttu Kreeka ise, põevad sealt alanud nakkust kõik Euroopa Liidu riigid. Eesti majanduskasv ning koos sellega uute töökohtade loomine ja palgataseme tõus pidurdub tänavu just seetõttu, et Euroopa turud ostavad kriisi tõttu vähem siin toodetud teenuseid ja kaupu.  

Kriisi varjus on Euroopa Liidus viimasel aastal vastu võetud palju otsuseid, mille eesmärk on vältida kriisi kordumist tulevikus, seadustades tugevama kontrolli majanduspoliitika ühtsuse üle liikmesriikides, sest vastastikune sõltuvus on nii suur, et see nõuab ka tihedamat koostööd ühiste eesmärkide nimel.

Eile avaldatud Euroopa Komisjoni riigipõhised soovitused on üks neist tööriistadest, millega ühist masinavärki põhjalikult remonditakse. Tegemist pole päris uue töövahendiga, sest seda rakendati esimest korda juba mullu kevadel, mil algas Euroopa semestriks nimetatud protsess. Nii nagu tudengite tööd hinnatakse kevadsemestri lõpul, analüüsib Euroopa Komisjon kevaditi, kui edukalt viivad liikmesriigid läbi poliitilisi reforme, mis on vajalikud majanduskriisist ülesaamiseks ja strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.

Mitte just surmtõsiselt rääkides on Eesti ajakirjandusel õnnestunud hoolega hoida saladust, et Euroopa Liidul ja Eestil on selgelt mõõdetav tulevikustrateegia aastaks 2020, eesmärgiga tagada maailmajao konkurentsivõime maailmas ja turvaline areng. Näiteks on selles strateegias kirjas eesmärk, et 75 protsenti elanikest vanuses 20–64 aastat peab olema tööga hõivatud. Eestis oli hõivatuid mullu 70,1 protsenti ning eesmärgiks on seatud 76-protsendiline tööhõive. See protsendipuru tähendab, et töökoht tuleb luua 38 000 elanikule.

Eriti viimasel ajal on kõige kindlam viis eestlase solvamiseks talle öelda, et Eesti poliitikas läheb midagi hästi. Seepärast keskendun sellele, mis võiks veel parem olla.

Paratamatult on seatud eesmärgid sellised, et ühe aastaga polegi võimalik paljusid neist täita. Eespool näiteks toodud tööhõive puhul on töötute arv vähenenud ning tööjõupoliitika üldiselt tulemuslik. Samas öeldakse analüüsis, et pikaajaliste töötute abistamisel ning töötute oskuste parandamisel suure tööpuudusega piirkondades pole Eesti seni edukas olnud.

Euroopa Komisjoni soovituste oluline lisaväärtus mis tahes riigi jaoks on kindlasti see, et nad pole mitte ainult usaldusväärsed ja asjalikud, vaid ka sõltumatud. Näeme ju sageli, et mõni teema on riigisiseselt nii ülepolitiseeritud, et sellega tegelemine tundub lootusetu.

Piltlikult öeldes on erakonnad, põhiseaduslikud institutsioonid ja huvirühmad oma positsioonid hästi sisse tulistanud ja aastaid istutakse sügavates kaevikutes. Tulemus meenutab Esimese maailmasõja aegset hiigelpikka Läänerinnet, mis meeletutest jõupingutustest ja inimohvritest hoolimata peaaegu üldse ei liikunud.

Üks tänavune soovitus, mille puhul võib eeldada kohati valulikku vastuvõttu, on algatada mõistliku aja jooksul kohalike omavalitsuste reform eesmärgiga tugevdada omavalitsusi rahanduslikult ja tagada nende pakutavate avalike teenuste parem kvaliteet.

Riigikontrolli auditis märgiti alles tänavu, et alla 1500 elanikuga valdades töötab keskmiselt seitse ametnikku, kuid tavaliselt on ainult kaks neist möödapääsmatult vajalikke teenuseid pakkuvad spetsialistid, nagu sotsiaaltöötajad või maakorraldajad.

Seega ei ütle Euroopa Komisjon omavalitsuste reformi vajalikkust põhjendades midagi sellist, mida poleks juba öelnud president Toomas Hendrik Ilves, riigikontrolör Mihkel Oviir, OECD ja paljud teised.

Teisalt hindab Euroopa Komisjon mõnd poliitikat moel, mis üllatab ilmselt paljusid Postimehe lugejaid. Euroopas pole praegu nn automaksu ühel või teisel moel peale Eesti veel kolmes Ida-Euroopas riigis. Kuigi Eesti ei ole kaugeltki kõige rikkam riik, olid 2010. aasta andmetel Eesti uued sõiduautod hoolimata kõrgest kütuseaktsiisi määrast kõige energiamahukamad. Mis tähendab, et eestlased kulutavad uutele autodele ja hiljem autokütusele ebamajanduslikult palju raha võrreldes märksa jõukamate Euroopa rahvastega.

«Kütuseaktsiis, mida (Eestis) peetakse peamiseks vahendiks transpordisektori energiakasutuse suunamiseks, ei mõjuta tarbijate käitumist,» järeldatakse analüüsis. «Samal ajal ei ole Eestis energiatarbimisega seotud makse, mida kogutakse autode omamise või registreerimise pealt.»

Võrdluseks olulisemad järeldused analüüsist meie naabrite olukorra kohta. Soome puhul märgitakse, et riigi suurimateks probleemideks on rahvastiku vananedes praeguse elustandardi hoidmine ning tööstuse ümberkorraldamine rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks. Lätit tunnustatakse riigi rahanduse kordasaamise eest, kuid erinevalt Eestist rõhutatakse noorte suurt tööpuudust, väga suure osa inimeste vaesust ja tõrjutust, ning suurt mitteametlike töökohtade arvu.

Loodetavasti aitab Euroopa Komisjoni kõrvalpilk hinnata olukorda peamistes valdkondades värske pilguga.

Erinevalt rangusest eelarvepuudujäägi reegli rikkumise korral ei ole komisjonil voli hakata soovituste eiramise tõttu trahvikviitungeid kirjutama. Juuni lõpus arutavad Euroopa Komisjoni tehtud ettepanekuid 27 liikmesriigi valitsusjuhid ja kiidavad need heaks või muudavad neid ühiselt.

Täpselt nii nagu võib ironiseerida paljude Eesti riigis heaks kiidetud strateegiate üle, mis pole kunagi tegelikkuseks saanud, on mõistlik küsida, kui tõsiselt tasub võtta riigipõhiseid soovitusi ja strateegiat «EL 2020». Vastus on lihtne: nende edu või läbikukkumine sõltub liikmesriikide ühisest tahtest. Varasemad kogemused on näidanud, et hakates ühel hetkel mõnd liikmesriiki ahistavaid reegleid leevendama, lõpetatakse ikka põrguteel, mis on heade kavatsustega sillutatud.

Rääkides eile Euroopa Liidu ees seisvatest katsumustest, tegi Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso võrdluse USA ja Hiinaga. «Kui Euroopa Liit ei suuda taastada oma konkurentsivõimet, siis muutume 21. sajandi maailmas tähtsusetuteks,» hoiatas Barroso.

Euroopa Komisjoni eelarvepoliitikat ja majandusreforme käsitlevaid soovitusi liikmesriikidele saab lugeda Euroopa Komisjoni kodulehelt http://ec.europa.eu.

ELi eesmärgid aastaks 2020

1.     75% elanikkonnast vanuses 20–64 aastat peab olema tööga hõivatud (Eesti siht 76%, 2011. a tase – 70,1%).

2.     Investeerida teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst (Eestil sama, 2010 – 1,63%).

3.     Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 20% võrra võrreldes 1990. aastaga; taastuvenergia osakaalu tõstmine 20%-le energia lõpptarbimisest, energiatarbimise efektiivsuse suurendamine 20% võrra (Eestil samad sihid, kuid taastuvenergia osakaalu plaanitakse tõsta 25%-le, 2010. a tase oli 24%).

4.     Madala haridustasemega ja õpinguid mittejätkavate noorte osakaal peab jääma alla 10% ning vähemalt 40% uuest põlvkonnast peab omandama kolmanda taseme hariduse (Eestil viimane sama, õpinguid mittejätkavate noorte osakaalu plaanis vähendada 9,5%-le, 2010. a näitajad vastavalt 11,7% ja 39,7%).

5.     Vaesusohus inimeste arvu tuleks vähendada 20 miljoni võrra (Eestis 49 500, milleks plaanitakse vähendada suhtelise vaesuse määra pärast sotsiaalseid siirdeid 15%-le; 2010. a tase 17,5%).

Eesti eesmärgid aastaks 2020

1.     Tootlikkus hõivatu kohta peab suurenema ELi keskmisega võrreldes aastaks 2020 80%-le (2011. a 69,6%).

2.     Eesti ekspordi osatähtsus maailma kaubanduses peab kasvama vähemalt 0,110%-le  (2010. a 0,085%).

3.     Täiskasvanute (25–64-aastaste) elukestvas õppes osalemise määr peab aastaks 2020 suurenema 20%-le (2011. aastal 12%).

4.     Vähendada ilma eri- ja kutsealase hariduseta täiskasvanute (25–64-aastaste) osakaalu alla 30%-le (2010. a 32%).