Tänasest Postimehest saab lugeda mitme reformierakondlase tunnistust selle kohta, et erakonnas on demokraatiaga lood halvad. Nii nende kui ka rahastamisskandaali survel sõna võtnud poliitikute avaldustest hakkab üha enam läbi kumama Eesti poliitika sügavam probleem: erakonna jäik jagunemine parteiaparaadiks ja lihtliikmeteks ning erakondade sisedemokraatia kehv tervis.
On selge, et varjatud rahastamine, eriti kui raha päritolus ei ole kindlust, on iseenesest juba riigi jaoks ohtlik. Kuid erakondadesisene demokraatiapuudulikkus, mis riiki juhtima valitud poliitikute asemel võimu erakonna kontorite kätte mängib, on vähemalt sama ohtlik.
Ometi peetakse sellist käitumist nii tavapäraseks, et ei vaevuta isegi ajakirjanike ees esinedes varjama. Ilmekalt võttis selle kokku Jürgen Ligi eilne sõnavõtt: erakond «hoolitseb» oma liikmete eest, organiseerides neile kõrgepalgalisi töökohti. See, et konkreetsel juhul oli Ligi informatsioon ekslik, ei vähenda öeldu tõsidust: liikmete truudus tagatakse soojade kohtadega.
Selle probleemi veel ühe väljendusena võib käsitleda erakonnajuhi Andrus Ansipi teadmatust erakonna rahastamisest ning mõneti ülatuslikku puhkusele siirdumist ajal, mil erakonda on tabanud üks selle ajaloo suurimaid skandaale. Tõsi, on mõistlik, kui poliitika tegemine ning rahastamine mingi piirini lahus hoitakse. Aga see, kui juhtpoliitikuid justkui üldse ei huvita, kuidas erakonda raha jõuab, viitab probleemidele.
Millest need näited räägivad? Tänases lehes tunnistab mitu reformierakondlast, et parteikontori mõju parteielule on liiga suur. Kontor otsustab, mis on õige ja mis vale, ning parteiaparaadi arvamusega vastuollu minemisega ei taheta riskida. Seda enam, et paljud poliitikud on parteikontorist materiaalses sõltuvuses, sest ka koha valimisnimekirjas ja seega suuresti riigikogus määravad kontorid.
Ehkki jutt käiks justkui peamiselt võimuerakonnas toimuvast, võib samu suundumusi märgata ka mujal. Nii on ka IRLi sees toimuv tüli sisuliselt just erakonnaliikmete protest keskkontori võimu vastu.
Parteid on jõudnud arengufaasi, kus tegevaparaat on muutunud palju olulisemaks kui erakonna valitav osa. Nii valitseb erakondades ebaproportsionaalselt suur erinevus parteiaparaadi ja ülejäänud liikmete mõjuvõimu vahel partei tegevusele ning otsustele.
Näib järjest selgemaks saavat, et selle üle, kuhu liigub Eesti poliitika, ei otsusta mitte rahva valitud poliitikud, vaid erakondade kontorid, kuhu rahvas pole kedagi valinud ja mille moodustamisel rahval ka vähe kaasarääkimisvõimalust on. Eesti poliitikasuundade üle otsustab käputäis inimesi, kellega diskussiooni astumiseks ei ole erakonna teistel liikmetel just palju võimalusi.
Erakonnasüsteem vajab puhastust. Protsess on alanud, ent kui palju on sellest kasu, sõltub parteide valmidusest endale ausalt otsa vaadata. Praegu näib, et valmisolek selleks ei ole just teab kui suur.