Ago Samoson

FOTO: Peeter Langovits

Academia Gustaviana asutamine oli julge ja kaugelevaatav otsus. Autonoomsus ei olnud mõeldud «akadeemilise» vaimu meeleheaks, vaid pragmaatiline tõdemus, et ei tasu õpetada ega piirata õpetlast. Oldi ettevaatlik isegi rektori volitustega, mis roteerusid pooleaastase tsükliga kõigi nelja teaduskonna vahel. Ka nüüdisaegse (Tartu) ülikooli ja iga akadeemilise asutuse juhtide valikul on esimene küsimus saadava lisaväärtuse ja õpetlase kaotuse vahekord.


Sõeludes rektorikandidaatide (kohta) kirjutatut, jäävad õpetlase tähtsusest rääkides sõelale tööandja pension ning toetused grantide kirjutamise ja ettevõtlikkuse eest. Paraku on täiesti unustatud kahju, mis tuleneb intellektuaalsest arengupeetusest sõjaväeteenistuse ajal ja vajadus kohendada ka tööseadustikku õpetlase sotsiaalse kindlustatuse nimel.

Teadlase kategooriates õpetlased on oma positsiooni saanud tänu lugematutele evalveerimistele, aga võivad kaotada selle ühe administraatori otsusega. Mõned rõhuasetused on isegi regressiivsed. Interlus ehk interdistsiplinaarsuse kui imevitsa ja pooltoopidest täie tegemine «teaduskondade sünergia» või rühmadevahelise koostöö tulemusena nii lihtsalt ei toimi.

Eesti sada protsenti grandipõhine teaduskorraldus teeb kõigist rühmajuhtidest konkurendid, kes ei saa oma pere ja lähimate kolleegide toimetuleku nimel teha mingeid kompromisse. Isegi kui probleemi saaks kõrvaldada näiteks teisase promoveerimise ja kaasneva liberaalse finantseeringu abil (mida ka keegi kandidaatidest ei maini), jääb kummitama sisuline naivism.

Seda aitab selgitada bibliomeetria uus staar – Hirschi indeks h (eesti keeles võiks seda ka «ahaaks» nimetada), mis mõõdab eksklusiiv-integraalselt teadustöö kvaliteeti ja kvantiteeti. Lühidalt, kaks korda kümme «ahaad» ei ole kakskümmend, vaid ikka kümme.

Nii ei anna ka interdistsiplinaarsus lisaväärtust, kui vähemalt üks partneritest pole juba enne oma erialal peajagu teistest üle, alles siis võib olla lisaväärtuslik ressursside ümberjagamine «interitele».

Samuti jääb kummitama õpetlase alahindamine siirdemeetmete fetišeerimisega. Kas vohavad «technology transfer»-osakonnad, teistest üksustest paremate üleviimine moodsa(ma) kõlaga instituuti ja lennukad esindajad seitsme mäe ja mere taga tekitavad piisava lisaväärtuse ümberjagatud kasina ressurssi arvelt?

Ülikooli rektor maksab lõivu oma erialasele tööle, aga peaks jääma õpetlaseks selles mõttes, et kasutab uueks (meta)eksperimendiks kogu ülikooli, et suurendada õpetlase mõju nii riigis kui ka laiemalt. Nagu ikka teadusprojektide puhul, on esitaja hindamise sisendiks peale lubaduste ka väljateenitud pagunid, akadeemiline IQ ehk CV. Väga tabavalt profileeris Mart Ustav teised rektorikandidaadid ja enda bürokraadiks, poliitikuks ja ettevõtjaks.

Esimese puhul tuleb selles vallas kohe meelde ESTAG, mis ei lisa eelmisele TKN-ETFi süsteemile midagi uut, küll aga võimaldab veelgi vähendada-kontrollida õpetlase rolli. Poliitika aluseks on koalitsioonilepe, kus teadus-arendustegevusele pühendub kaduvväike protsent. Ettevõtluse puhul jääb mulje, et EAS väldib biotehnoloogiasse ja -meditsiini suunatud investeeringute võrdlemist sektori eksporditulemustega.

Kui võtame teaduse, siis on ettevõtjast kandidaadi «ahaa» (20) üle teistest (11–12) ja ulatub rahvusvahelise tunnustatuse piirile. Siiski ei pruugi see olla piisav ELi teaduspoliitika kujundamiseks. USA National Academy liikmetele arvatakse kohaseks 45, Eestis küünib «ahaa» vähestel üle 40.

Loodame et rektorikandidaadid kasutavad valimismomenti oma pagunitele tärnide lisamiseks, et valimiskogu volituse toel oma teesid ka eduka eksperimendina realiseerida.