Marju Himma: kuidas rektor selgub?

Marju Himma-Kadakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marju Himma.
Marju Himma. Foto: Pm

Geoloog, Bioloog ja Keemik on muretult Arkaadia teel. Geoloog lubab: «Kui rektoriks saan, võtan julgelt kanda kõik vähegi administratiivsed rollid alates laborandist kuni rektorini ning saan kõikides ametites paindumatult hakkama.» Bioloog lubab: «Kui rektoriks saan, loobun poliitikast.» Keemik lubab: «Olen ettevõtja – rektoriameti võtan ette ja teen ära.»


Jälgisin Tartu Ülikooli rektorikandidaatide debatte nii alma mater’i seinte vahel kui leheveergudel, lootuses leida midagi, mis tõstaks esile muud kui juba valimisplatvormides sedastatud. Uut ei tulnud midagi. Viimastes aruteludes nentisid kandidaadidki väsinult, et paljud nendest küsimustest-vastustest on juba läbi käidud varasemates diskussioonides. Mille alusel teevad täna otsuse 347 valimiskogu liiget?

Kuulame kandidaatide öeldut, kuid peaks kuulama auditooriumi küsitavat. Iga saalis istuv valijamees, olgu professor või tudeng, kuulab ja mõistab asju oma mätta otsast.

Humanitaar istub, pöidlad niiskes pihus, et saada vihje, kas vastav kandidaat paneks tema eriala kinni või mitte. Politoloog kaalub, kas vastav kandidaat tuleb toime kõrgharidusreformi tundmatus vees ning tegevpoliitikutega rindapistmises. Professor jälgib kandidaadi kehakeelt, esinemisoskust ja meenutab viie aasta taguseid kirgi täis valimisi.

Tudeng annab oma hääle kandidaadile, kes lubab tudengimaja ja koolipapalikku semutunnet. Arstiteadlane meenutab aega, mil rektorikandidaat prorektorina andis teaduskonnale näpuotsaga raha juurde – küll siis oli hea. Loodusteadlane valib kolme omamehe hulgast, võimalik, et lähtudes isiklikust sümpaatiast, kogemusest või hinnangust kandidaadile kui teadlasele.

Viimaseid päevi rektoritooli täitev Alar Karis nentis Universitas Tartuensise aprillinumbris, et on aeg hakata inimestesse investeerima. Kas võib järeldada, et viimased viis aastat on sellest puudus olnud? Ehk ongi, sest valimiskogus on neidki, kes oma hääle just kõige inimlikuma ning empaatilisema kandidaadi eest annavad. Mõni valib hirmust, et asi hullemaks ei läheks, mõni lootuses, et uus on parem kui praegune.

Avalikkuses debatti jälgides jääb mulje, justkui sünniksid valikud kaalutletud arutelu tulemusena. Ehk kuskil väiksema ringi lobigruppides säärane arutelu ka toimus ning kümmekond ühtmoodi mõtlejat ühtmoodi ka hääletavad, küll kümnes lobigrupis omal eesmärgil.

Kindel on aga see, et kõik 347 otsust sünnivad oma mätta otsas, oma marssalikepike põues, anonüümne valimissedel valimiskastis. Nagu on kindel ka, et Geoloogi, Bioloogi või Keemiku lubadused – kaks  kolmest – jäävad põue järgmisi valimisi ootama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles