Kristina Mering: sigade lootus paremale elule

Kristina Mering Foto: Array

Materjal sigade eluolust Eesti seafarmides on nüüdseks inimeste peas keerelda saanud mitu nädalat. 9. mai «Pealtnägija» tõstatas teema, millest enamik meist ilmselt pigem eelistaks mitte mõelda. Liha tootmise ja loomade heaolu sisulise vastuolu tõttu tekitasid Eesti sigalatest esmakordselt avaldatud kaadrid inimestes ka erinevaid reaktsioone, kuna paljude jaoks oli tegu ehk esimese korralikuma vaatega lihatööstuse paksude kardinate taha.

Samas ei ole reaktsioonid olnud ka midagi üllatavat. Peamiseks vastuväiteks seatööstuse poolt on olnud, et kuna materjal kajastab vaid kaheksa Eesti sigala olukorda, ei saa sealt rohkem üldistusi teha.

Enne «Pealtnägijat» konsulteerisime mitme spetsialistiga, sh suurloomade veterinaariga, kes on sigalates töötanud. Selgeks seisukohaks oli, et põhimõtteliselt ei olegi Eesti sigalate eluoluga kursis olevale inimesele tegu millegi üllatavaga – see ongi normaalne olukord.

Muidugi pole tegu seakasvatajatele soodsa tõsiasjaga, aga ehk on selle teema puhul keegi, kes vajaks meie tähelepanu pisut rohkem kui seakasvatajad? Ehk on nendeks needsamad sead, kes oma väljaheidetes passima peavad ja ravimata vigastuste käes vaevlevad? Tegu pole ju hetkel kurjade loomapiinajatest farmeritega, kes ravimata loomi lustist väljaheidete sisse jätavad, tegu on süsteemse probleemiga, mis on intensiivpõllumajanduse puhul peaaegu vältimatu.

Lisaks ei muuda väide, et tegu on vaid väikse osaga seatööstuse farmidest, olukorda nende sigade jaoks mitte kuidagi paremaks. Probleem eksisteerib ka siis, kui sellelt pilgu eemale pöörame.
Kui tahame tarbida liha mitu korda päevas, nagu seda praegu tehakse, siis peavad olema intensiivfarmid, kus elab koos näiteks 15 000 siga. Sellise loomade arvuga farmi peale on tavaliselt mõned talitajad, kes kogu kupatuse eest hoolitsevad.

See tähendab seda, et intensiivpidamise süsteem iseenesest ei saa kunagi olla loomasõbralik, kuna esiplaanil ei ole looma individuaalne kohtlemine ja heaolu garanteerimine, vaid see, et võimalikult väikse rahalise kuluga saadaks võimalikult palju liha.

Ehk siis intensiivfarmides kasvatatavad sead liiguvad pigem roboti või masina staatuse poole, elusolendist ja tema huvidega arvestamisest on asi kaugel, hoolimata sellest, et tegu on samamoodi tundevõimeliste loomadega, nagu näiteks koerad-kassid.

Paraku on aga šokeerivatest elutingimustest intensiivfarmides sigade jaoks üks veelgi suurem küsimus. Nimelt see, et isegi kui seafarmides oleks tegu sigadele loomuomaste tingimustega, st võimalus tuhnida, käia väljas, jahutada end mudas, hoida enda valitud karjaga vajaduse korral sooja jms, siis millise elusolendi huvi on saada varakult tapetud? Kui sea loomulik eluiga on 10–15-aastat, siis seatööstuse loomad tapetakse nelja kuni kuue kuu vanuselt.

Ilmselt on vastus sellele küsimusele eetilisest küljest üsna selge, kaasaegset toidutootmist vaadates aga siiski keerukas.

Mis aga oleks lahendus? Kes juhtus vaatama ETV 2s näidatud dokumentaalfilmi «Liha» («LoveMEATender») kaasaegsest lihatootmisest, siis sealne pakutud lahendus oli küllaltki selge – süüa vähem liha, ning see liha, mida siiski toodetaks, ei tuleks mitte intensiivfarmidest, vaid väiketalupidamistest.

Loomade arv, kes inimese söögilaua jaoks kannatama peaks, väheneks kardinaalselt ning annaks lootust, et kunagi on inimkond moraalselt valmis tunnistama ka seda, et ehk ei peaks me üldse loomi oma toidulauaga seostama. Samas kasvab pidevalt ka inimeste arv, kes liha toidulaualt üldse välja jätavad.

Igatahes on esmatähtis, et inimesed oleksid kursis intensiivpidamise olemusliku paradoksiga loomade heaolu seisukohalt – palju ja odavalt ei saa, kui tahame loomade huvidega arvestada.