Sirje Potisepp: kas seakasvatamise ja šašlõki vahele saab võrdusmärgi tõmmata?

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp on veendunud, et GDA-märgistus on tarbijatele siiski vajalik info. Foto: Peeter Langovits

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp kirjutab, et Tartu ühes suuremas jaeketis avastas turvatöötaja mehe-naise, kes kleepisid salaja sealihast grillitoodetele haigete loomade pilte, märgistusega www.seavabrik.ee. Toiduliidu juhina on ta sellisest teguviisist nördinud.

Kauaoodatud suvesoe on käes ja eestlased kui grillirahvas armastavad sel ajal ikka kuumadel sütel head-paremat lihakraami küpsetada. Tavaliselt söövad eestimaalased kevadest sügiseni kuni pool aastasest lihakogusest. Statistika järgi on see umbes 35 kilo, millest 50 protsenti moodustab sealiha. Oleme sealihasööja rahvas – näiteks eelmisel aastal söödi grillihooajal ainult marinaadis sealihatooteid 2,6 miljonit kilo (AC Nielseni uuring, aprill-september).

Vahetult enne grillihooaja algust, täpsemalt 9. mail, paiskas rahvusringhäälingu «Pealtnägija» eetrisse õõvastavad kaadrid farmidest, kus näidati haigeid sigu ja nõuetele mittevastavaid loomade pidamistingimusi. Möödus veel paar nädalat ja Tartu ühes suuremas jaeketis avastas turvatöötaja mehe-naise, kes kleepisid salaja sealihast grillitoodetele haigete loomade pilte, märgistusega www.seavabrik.ee.
Ehkki poeriiulite vahel tegutsenud meeleheitel loomakaitsjate

tegevust uurib nüüd politsei, olen Eesti Toiduliidu juhina sellisest pretsedendist – millele tele-eeter otsa lahti tegi, tõmmates võrdusmärgi sigade taunimisväärse pidamise ja sealihatoodete vahele – nördinud.
Eestis on sealihakasvatus ja -söömine käinud käsikäes. Kõigil meist on mälupildid mõne sugulase laudast, kus sigu ja põrsaid peeti ning kus seatapp ja seapraad koos käisid. «Pealtnägijas» loomakaitseaktivistide näidatud kaadrid sigade piinamisest – mitte pidamisest – olid kahtlemata võikad.

Ma ei õigusta mingilgi viisil rikkumistega kaamera ette jäänud farme, kuid üldsusele loodud pilt oleks pidanud sisaldama ka kõiki reegleid järgivaid seakasvatusi, mis on peamiseks toorainebaasiks Eesti toiduainetööstustele ning kuhu on aastaid investeeritud miljoneid eurosid ainult ühe eesmärgi nimel – et lõpptoodangu valmistamiseks vajaminev tooraine oleks maksimaalselt kvaliteetne ja rahuldaks ostjat parimal moel.

Näiteks jäeti nimetatud telesaatest mingil põhjusel välja Eesti kaasaegseim ja suurim, 27 seafarmiga Ekseko, kellelt pärineb kogu Eesti lihatööstuse turu- ja ekspordiliidri ehk Rakvere lihakombinaadi sealiha tooraine. Samuti jäeti mingil põhjusel välja minu tuttava loomakasvataja perefarm, kus sigade eest hoolitsetakse piltlikult öeldes nagu oma laste eest.

Nemad on ainult paar näidet kõigist nendest farmidest, kellele järelevalveorganid pole nende tegutsemisaja jooksul teinud ühtegi ettekirjutust ning kus on täidetud kõik loomade heaolu puudutavad nõuded, mis kirjas Eesti Vabariigi loomakaitseseaduses. Reaalsus on see, et põllumajanduslik loomakasvatus, mis annab toorainet piima-, liha- ja juustutööstusele, on Eesti riigis reguleeritud igati euroopalikul moel ning järelevalveorganid teevad puuduste kõrvaldamise osas – kui neid peaks ilmnema – oma igapäevast tööd.

Eesti Toiduainetööstuse Liit on koos Eesti suuremate lihatootjatega nagu Rakvere lihakombinaadi, Saaremaa lihatööstuse ja Atriaga vedanud mitu aastat teavituskampaaniat «Sealiha – hea liha», millel on olnud kaks suuremat eesmärki: kummutada müüdid sealihast kui vaid «rasvasest ja ebatervislikust» toorainest ning õpetada eestimaalasi väärtustama ja valmistama sealiha erinevaid lihatükke.

See, et kodumaine sealiha on kvaliteetne ja selle tootmine rangelt kontrollitud, on olnud iseenesest mõistetav. Lisan sealiha tooraine kvaliteedist rääkides veel fakti, et tootepakil olev silt «Eesti siga» ei satu sinna juhuslikult. See on kvaliteedimärk sealihale või sealihatootele, mille tootmisahel on kontrollitud alates loomade söödast ja kasvatamisest kuni lõpptoodete valmimiseni välja.

Minu arvates on väga kahetsusväärne, et kogu toiduliidu ja kohalike lihatööstuste tehtud pingutuste taustal manipuleerib ebaselgete huvidega rühm loomakaitsjaid tarbijatega äärmuslike fotode ja videote avaldamisega, püüdes jätta muljet, justkui peetaks kõiki loomi Eestis samamoodi. See ei ole nii.

Loodan, et terve mõistusega eestimaalased mõistavad, et toiduainetööstuse tootmisahel on väga rangelt kontrollitud ning tele-eetris nähtud mudase noore sea ja poodi jõudva seakarbonaadi vahele ei saa võrdusmärki tõmmata. Seapidajate ja -kasvatajate võimalikes vigades ei maksa süüdistada lihatootjat, grillimiseks loodud lihapala või grillijat.