Californias elab veidi alla 40 miljoni elaniku, s.o umbes sama palju kui Poolas. Osariigi SKT ulatus 2010. aastal aga pea kahe triljoni dollarini. Sellest suurema kogutoodanguga riike on maailmas vaid kaheksa, Euroopas neli.
Hardo Pajula: Kõigepealt võtame California
30. mai 2012, 09:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vana kontinendi murelapse Kreeka omast on California SKT ligi seitse korda suurem. Eelarveprobleemid on aga neil maadel üsna sarnased. Kriisi põhjas, 2009. aastal jõudsid kreeklased 120 miljardi dollari suuruste tulude juures 50 miljardi dollarilise puudujäägini, California defitsiit küündis samal ajal 18 miljardi dollarini, seda umbes 95 miljardi dollari suuruse maksutulu juures. Kuigi pärast seda on mõlemad püksirihma pingutanud, ähvardab kokkuhoiuküllastus edasistele kärbetele kriipsu peale tõmmata. Kreeka kõõlub järjest ohtlikumalt eurotsooni aknalaual, California kuberner teatas äsja, et halvenenud majandusolud on suurendanud eeloleva fiskaalaasta oodatava defitsiidi üheksalt miljardilt 16 miljardile dollarile.
Kui Kreeka põhiprobleem on arvestatava eksporditööstuse puudumine, siis California on koduks paljudele maailma nutikamatele tehnoloogiafirmadele ning seal vändatud filmid toovad osariiki tublisti raha ja vormivad ka ülejäänud ameeriklaste väärtushinnanguid. Ometi on sealsete poliitikute kulutamiskirg osariigi märkimisväärsetest majanduslikest võimalustest kaugele ette lipanud.
Viimase paarikümne aasta jooksul on California juhid ehitanud ilmvõimatut heaoluühiskonda, jaganud unistuslikke lubadusi ning timminud üha innukamalt erasektorisse jäänute istumist ja astumist.
Nii Kreeka kui California probleemid saavadki alguse sellest, et maksustatav erasektor kipub hääletama jalgadega, tõsielulisi seiku jonnakalt eiravad riigiteenistujad ei taha aga antud tõotuste põhimõttelisest täidetamatusest midagi kuulda. Kummalgi juhul ei ole vältimatu kursiparanduse peamisteks vastasteks ühiskonna heidikud, vaid oma põhjendamatutest eesõigustest kümne küünega kinni hoidev ladvik.
Californias elab veidi alla 40 miljoni elaniku, s.o umbes sama palju kui Poolas. Osariigi SKT ulatus 2010. aastal aga pea kahe triljoni dollarini. Sellest suurema kogutoodanguga riike on maailmas vaid kaheksa, Euroopas neli. Paradoksaalsel kombel on osariigi võimas majandusbaas iseenda vastu pöördunud. «California on viimase kahekümne aasta jooksul järsult vasakule pööranud,» kirjutas Christopher Caldwell 18. mai Financial Timesis, «ning selle liikumise eesotsas on marssinud Hollywoodi ja Silicon Valley plutokraadid.»
Leonard Coheni 1987. aasta laulus «Kõigepealt võtame Manhattani» on juttu taevast signaale püüdvast, Berliini poole rühkivast relvastatud visionäärist. Sõjaajaloolane Gwynne Dyer pakkus, et Coheni sõnad rääkisid mõistu tol ajal Lääne-Saksamaal laineid löönud vasakpoolse terrorirühma Punaarmee Fraktsioon liidrite naiivsusest ja nartsissismist.
Kahel viimatimainitud atribuudil on kogu läänemaailma katkuva krediidikriisiga vist tõesti omajagu pistmist. Pärast 1980ndaid on glamuursed eneseimetlejad jõudnud järeldusele, et pommidega jändamine on võrdlemisi tülikas ja et ühiskonda saab radikaalselt ümber korraldada ka igasugu jampsi kokku hääletades. Ent nagu pommikärgatustel, nii on ka eelarveplahvatustel tagajärjed. Praegu käib jutt peamiselt sellest, kas tekitatud august tuleks välja ronida majanduse ergutamise või kokkuhoiu abil. Niimoodi küsides vaadatakse aga mööda asjaolust, et California, Kreeka, Portugal, Hispaania, Itaalia jne on jõudnud praegusesse plindrisse just üleliigse ergutamise tõttu. Mitte et see nüüd takistaks kergeusklikke maailmaparandajaid edasi Berliini poole tormamast.