Toomas Vaher

FOTO: SCANPIX

Kriminaal­menetlus nii tundlikul teemal nagu varjatud annetuste kaasus ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane, kirjutab advoka­tuuri esimees Toomas Vaher.

Silver Meikari avalikule ülestunnistusele 22. mai Postimehes on järgnenud palavad päevad meedias. Ma ei soovi omalt poolt täiendada arutelu, miks, kellele kasulik, kes veel tegi, kummal on õigus, kumb valetab jne. On hea, et Meikar on teema üles võtnud ja et neljas võim on seda üleval hoidnud, see on sundinud uurimisorganeid tülika asjaga tegelema. Pole kahtlust, et erakondade rahastamise reeglite võimalik rikkumine poliitikute poolt kujutab endast riski ühiskonnale. Kuid samamoodi on riskantne selle juhtumi õiguslikult puudulik menetlus, kui nii peaks juhtuma.

Kõigepealt on oluline selgelt eristada skandaali õiguslikke ja poliitilisi aspekte. Küsimus, kas minister peab tagasi astuma ja kas parteide rahastamises edaspidi midagi muutub, on eelkõige poliitiline. See on lahus erakonna võimaliku ebaseadusliku rahastamise juba toimunud juhtumite kriminaalmenetlusest ega puuduta ühe või teise isiku õiguslikku vastutust, süütuse presumptsiooni või millegi omaksvõttu. Poliitiline lahendus on kiire lahendus tuleviku jaoks, kriminaalõiguslik otsustus annab hinnangu minevikus aset leidnud võimalikele konkreetsete isikute rikkumistele, lähtudes rikkumise ajal kehtinud seadusest.

Seega üks ei välista teist ja kumbki protsess ei pea teise taga ootel olema, sh ei sega kriminaalmenetlus kuidagi ühegi ministri tagasiastumist, kui poliitiline vastutus ja esitatud kahtlustuste tõsidus seda nõuavad.
Ma ei tea, kas parteide rahastamisega seoses toime pandud teod on kuritegudena kvalifitseeritavad ja karistatavad või mitte, sest niisugune analüüs eeldaks uurimise käigus kogutud konkreetsete faktide analüüsi. Lähtun arutluses prokuröri avaldatud hüpoteesist, et kuriteo tunnused on olemas.

Üheks demokraatliku õigusriigi tunnuseks on see, et kõik on kohustatud täitma seadust ning et ilmnenud õigusrikkumisi menetletakse ettenähtud korra kohaselt. Kriminaalmenetluses kehtib üldreeglina kohustuslikkuse põhimõte, mille järgi kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kriminaalmenetlust toimetama, kui ei esine erandlikke asjaolusid menetluse lõpetamiseks.

Sellest tulenevalt võiks justkui loota, et Silver Meikari avaldusi ja sellele järgnenud teiste isikute väiteid võimalikest erakondade rahastamisel aset leidnud rikkumistest uuritakse neutraalselt, korrektselt, kõikidele menetlusreeglitele vastavalt ning süüdlased saavad tegude tõendatuse korral seaduse kohaselt karistada. Meie kõigi ülesanne on lasta õigussüsteemil töötada ja mitte rutata hinnangutega.

Teisest küljest on oluline, et nii prokuratuur kui ka uurijad teeksid oma tööd selles delikaatses asjas algusest peale rõhutatult erapooletult, professionaalselt, rangelt õiguspäraselt ja põhjalikult. Paraku on jäänud mulje, et kriminaalmenetlus on alanud libastumistega, mis tekitavad küsimusi.

25. mail kutsus prokurör Heili Sepp üles inimesi, kel veel on infot väidetavate annetuste varjamise kohta, et nad võiks sellest teada anda. Sepp lubas, et nad ei pea kartma kriminaalvastutusele võtmist. «Prokuratuur lubab, et neid ei võeta selle eest kriminaalvastutusele, et nad osalesid ka sellises skeemis. Kui nad panustavad avaliku huvi seisukohalt olulise kriminaalasja menetlusse, on võimalik ja antud juhul asjakohane neid kriminaalvastutusele mitte võtta.»

Samuti väitis Sepp videousutluses pärast Meikari ülekuulamist, et kuriteo tunnused on kindlasti olemas, kinnitades samas, et «Meikar oli tunnistaja ja on edasi tunnistaja selles kriminaalasjas».

Üldiselt on isikud, keda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, kriminaalmenetluse reeglite kohaselt kahtlustatavad, mitte tunnistajad. Prokurör seega kinnitas avalikult, et nii Meikari kui ka teiste suhtes, kes tulevad rääkima oma osalusel toimunud seadusvastastest tegudest, ei toimetata kriminaalmenetlust ja seega nad sisuliselt vabastatakse võimalikust kriminaalvastutusest, kui nad annavad tunnistusi.

Loomulikult on väga tähtis, et uurimine ei piirduks pealiskaudselt isikutega, kes lõppastmes raha erakonna kontole üle kandsid, vaid püütaks välja selgitada ka väidetavate skeemide püstipanijaid. Prokuratuuri väljaöeldud lubadus aga annab ühiskonnale teistpidi vale signaali, nagu vabastaks tehtud teo ülestunnistamine isiklikust vastutusest. Kodanikuühiskond algab ikkagi sellest, et igaühel on nii õigused kui ka vastutus oma tegude eest.

Kuriteo asjaolude ilmnedes tuleb asja üldjuhul uurida kõikide rikkujate suhtes ning teo karistatavuse ja tõendatuse korral tuleks karistada kõiki selles osalejaid, sõltumata positsioonist erakonnas või parasjagu peetavast ametist. Menetluse lõpetamise otsustamisele ükskõik kelle suhtes peab eelnema põhjalik ja igakülgne asjaolude kontroll ja tõendite kogumine.

Meikari ülestunnistus on inimlikult sümpaatne, kuid see ei ole automaatne puhastustuli. Seaduserikkumise puhtsüdamlik ülestunnistus ja kahetsus on meie seaduse kohaselt vastutust kergendavateks, mitte aga vastutust välistavateks asjaoludeks. Oportuniteedi printsiibil ehk otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamine eeldaks aga teo vähest tähtsust ja avaliku menetlushuvi puudumist.

«Avaliku menetlushuvi puudumine» kõnealuses kaasuses oleks aga isegi oletusena üsna kunstlik konstruktsioon. Sama arutluskäik puudutab kõiki neid võimalikke erakondade liikmeid, kes olid seotud lubamatute rahastamisskeemidega ja kelle puhul ei tea keegi täpselt ette, kui tõsistest asjadest nad rääkima tulevad, kui tulevad. Seega on raske mõista, kuidas sai prokurör lubada midagi sellist, mida ta 25. mail välja ütles.
Selguse huvides, arutluskäigu mõte ei ole see, et karistada kindlasti Meikarit, vaid et rikkumiste korral ei peaks kellelegi uurimise algfaasis arusaamatul õiguslikul alusel indulgentse jagama.

Kõhedust ei tekita mitte niivõrd see, keda praegusel juhul kavatsetakse kahtlustatavaks tunnistada ja keda mitte, kuivõrd asjaolu, et kriminaalseaduse kohaldamine ja kriminaalmenetluse toimetamine on muutunud liiga suures osas politsei ja prokuratuuri suvaks ning et niisugune isikupõhine selektsioon on üldse politsei või prokuratuuri kätes.

Olgugi et tegude karistatavuse otsustab seadusandja ja konkreetse teo eest ettenähtava karistuse määrab süüdimõistmise korral kohus, on selge, et kohus saab karistada vaid neid, kelle tegu on uuritud ja keda kohtu alla antakse.

Seadusest aga pole kasu, kui seda ei rakendata, samuti seisab prokuratuur piltlikult väljendudes kohtu uksel ja otsustab, keda sisse saata. Kriminaalmenetlus, eriti niivõrd tundlikul teemal, ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane. Seega tuleks menetleda kõikide võimalike rikkujate tegusid, hoiduda seaduse valikulisest kohaldamisest ja ka vastuolulistest sõnumitest avalikkusele.

Käesolev kaasusel on otsene mõju poliitikale, sest prokuratuuri võimalik selektsioon võib mõjutada demokraatia toimimist valimistel. Seega, olgem valvsad!