Ingo Normet: sentimentaalne infantilism

Ingo Normet. Foto: .

ETV «Kahekõne» saatejuhi Priit Kuuse vastas istus 24. mail noorepoolne mees, tukk silmil. Ta nohises vahepeal nutuselt, ohkas, silmad veekalkvel.

Mees korrutas, et on aus. Tema hääl ja kehakeel püüdsid jätta muljet avatusest, siirusest, tegelikult aga ääretust sentimentaalsusest.

Tundsin, kuidas mul karvad teda kuulates püsti tõusevad – ei usu mina neid, kes kõnelevad ja püüavad igati jätta muljet, et on ausad ja siirad. See on vägagi kahtlane, kui inimene hakkab ennast ausaks ja siiraks pidama ning sellest ka valjusti kõnelema. Võib-olla see noorepoolne mees isegi usub, mis räägib? Ülimalt kahtlane. Selle taga peidab end tavaliselt suur ja karvane EGO.

Eesti inimeste arhetüüpe on kõige paremini tabanud Oskar Luts. Kes tema tegelastest põristas enesele vastu rinda ja kõneles nutuselt siira häälega aususest ja sangaritegudest sõjas? Ikka Kiir.
Kiire üle irvitati, aga meie noorepoolne nohisev mees saavutab imet.

Leiab uskujaid ja ka järgijaid. Ta kõneleb, et kõik, mis poliitikud teevad, ei ole veel puhas kuld.

Mõnikord saavat nad isegi kahtlase päritoluga raha. Veel enam – ka ta ise saanud ükskord oma sõbra käest raha ja viinud selle oma nime all partei kassasse. Kas see toimus eile? Kuu aega tagasi? Ei – mitu aastat tagasi.

Nüüd aga ärganud nohiseval mehel, kelle nimi on Silver Meikar, südametunnistus. Ta piinles nädalaid, kuid ja aastaid. Nüüd siis tuli rahva ette, suur särav süda ettesirutatud käes nagu Maksim Gorki kirjutatud muinasjutus Dankol. Miks ta selle jutuga alles nüüd, kaks aastat hiljem, välja tuli? Peaks laskuma alateadvuse hämaratesse käikudesse, et seda mõista. Või on see poliitikutele tuttav mäng märgistatud kaartidega?

Edasi läheb aga lugu võimsamaks. Esialgu Silveri üle muiati, ent siis said poliitikud mõne päevaga aru, et siirus lõikab. Järjest enam hakkas välja tulema inimesi, kes tunnistasid, et nemadki on kuskilt saanud rahaümbriku ning selle siis oma nime all parteikontorisse viinud.

Esmaspäeva õhtul (28. mail) näidati uudistes, kuidas parlamendis avanesid suured uksed ja sealt tulid välja erinevate erakondade esindajad ja arutasid tõsiste nägudega, et rahastamine peaks, jah, läbi paistma. Andsid mõista, et nemadki on siiralt mures.

Meenub Ionesco näidend «Ninasarvik», kus terve linna elanikud muutuvad nina­sarvikuteks.

See on juba väga ohtlik. Kõik sai alguse vastu rinda taguvast «siirast ja ausast» noorepoolsest mehest Silverist, kes kõneles, kuidas ta kunagi sõbra käest teadmata päritoluga rahaümbriku sai.

Ta ei võtnud kaks aastat midagi ette, piinles vaid, nüüd aga tulistab kõigis suundades korraga, paljastab sõpru ja muidu tuttavaid, kutsub rahvast üles oma tegu järgima, minema prokuratuuri sõprade vastu kaebama.
Koolis pole pugejaid ja kaebajaid kunagi armastatud. Aga reaalses elus? Reaalses elus hakkab Meikar rahvuskangelaseks muutuma. Praegusel juhul kipub muidu kaine ja küünilisevõitu eestlane sentimentalismi õnge otsa jääma. Isegi muidu karmi joonega peaminister hakkab rääkima, et kõiki telefonikõnesid kuulatakse pealt. Paranoia?

Iseenesest on ju õige, et rahapesu võib olla vägagi ohtlik. Ent sentimentaalselt infantiilne hoiak, kaeblemine ja kaebamine on rahva vaimse tervise jaoks palju ohtlikumad.