Kunstnik Evi Pärnal, kes avas hiljuti Kanuti gildis näituse, mis mõõdab külastajate tolerantsust ja integreeritust, pole põhjust elu üle kurta. Segaperes üles kasvanud, on tema jaoks nii vene kui eesti keele valdamine loomulik osa elust.
Ksenia Repson: kuidas mõõta integratsiooni?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis viga oleks rahulikult elada, kuid temagi jaoks on üks probleem muutunud liiga tõsiseks: miks meie, esinevate rahvuste esindajad, ei suuda rahulikult koos elada? Kas keel on milleski süüdi? Kas on võimalik vägisi tekitada huvi keele vastu?
Küsimusi, mida ta mõõdab, küsime me iseendalt ning vastused tulevad valusad ja klombiga kurgus. Kas ma tunnen end Eestis nagu kodus? Kas ma räägin avalikult ja uhkusega oma juurtest? Kas ma tunnen end ühiskonna täisväärtusliku liikmena? Kust ma leian endale teise keelerühma esindajate seast sõpru?
Selliseid küsimusi esitas Pärn kohalikele venelastele ja eestlastele, samuti üritas seda küsimust vaadelda suuremalt, uurides mitmekeelseid ja sarnaste probleemidega riike.
Belglane tunnistab, sest lapsena pole ta kunagi Brüsselis käinud, sest tema vanemad ei osanud eriti prantsuse keelt ja nad tundsid end seal ebamugavalt. Ta ütleb, et keeled loovad nähtamatu piiri, mida ei tahetagi ületada. Iirlane ütleb, et on eluaeg õppinud iiri keelt, kuid ei õppinudki ära, sest inglise keel puksib ta emakeele välja. Katalaanlane ei rahuldu ainult autonoomiaga, tema soovib oma kodukandi eraldumist iseseisvaks riigiks.
Seda räägivad inimesed, kes esindavad mitmemiljonilisi rahvaid, mitte mitmesajalisi. Nende elu on huvitav, kuid kas on adekvaatne võrrelda nende olukorda meie omaga? Vist mitte. Praegu on venelased Eestis rahvusvähemus. Need, kes on siia jäänud, nimelt Eesti venelased, ei ole enam Venemaa venelased, kes rõhutavad oma hulka ja keda võiks karta.
Kohalikud venelased, vastupidi, vajavad riigi kaitset ja hoolt ning neil on selleks õigus nii kodanikena ja maksumaksjatena kui ka puhtinimlikult. Kui me tahame olla ajalooliselt täpsed, siis venestamise tippajal hakkasid mehed vene keelt rääkima sõjaväes, teised aga kõrgkoolis. Koolis õpetati eesti lastele vene keelt sama hästi nagu vene lastele eesti keelt ehk mõni raasuke. Praegu räägivad vene lapsed eesti keelt palju paremini ja kokkuvõttes hakkavadki kohalikud venelased eesti keelt rääkima – selles pole vaja kahelda.
Kuid kas võib neid seepärast pidada integreerunuks? Kas eestlased peavad selliseid venelasi «omaks»? Lõppude lõpuks ei ole me nii drastiliselt erinevad, et näiteks ühed soovivad burkat kanda ja teised oleks selle vastu. Seega on vist lootus siiski olemas.