Juhtkiri: korralagedus konnatiigis

Nikolai Stelmach ja Indrek Raudne. Foto: Illustratsioon: Alari Paluots

Riik nagu konnatiik, aga info ikka ei liigu – nii võiks üldistavalt kokku võtta elamislubade afääri uurinud riigikogu komisjoni raporti.

Eelmise aasta detsembris ilmsiks tulnud elamislubade müük IRLi poliitikute, endise Tallinna linnavoliniku Nikolai Stelmachi ja endise riigikogu liikme Indrek Raudse poolt jääb äärmiselt piinlikuks õppetunniks riigiaparaadi tööst. Probleem pole mitte ainult info liikumises, vaid mitme korraldamatuse kokkulangemises, mis kokkuvõttes päädisid selle korralagedusega.

Nii osutab raport ühe aspektina elamisloa taotluste läbivaatamisega tegelevate ametnike vähesusele, taustakontroll jäi just selle taha.

Ametnike arvu optimeerimine on kahtlemata kiiduväärt, oleme ju vähese bürokraatia üle õigusega uhked. Samas on selge, et teatud valdkondades, mille hulka Euroopa Liidu piiririigina peab kuuluma ka võimekus elamisloa taotlejate suhtes taustakontrolli läbi viia, ei saa piirduda vaid formaalsustega.

Siseministeeriumil ning politsei- ja piirvalveametil tuleb selle töölõigu korraldamine hoolikalt üle vaadata. Elamislubade müügist õppust võtmata on samalaadse piinliku afääri kordumine ainult aja küsimus.

Teine oluline aspekt on riigiasutuste omavaheline suhtlemine. Kui Peterburi konsulaarametnikud viitasid juba 2010. aasta lõpus, et elamisloa taotlejaid ei huvita Eesti ega siinne ettevõtlus, vaid vaba pääs Schengeni viisaruumi, siis miks pöörati neile signaalidele tähelepanu alles afääri avalikuks tulles? Pole põhjust ametnikke hoolimatuses süüdistada, küll aga on alust arvata, et konsulaarvihjed ei liikunud välis- ja siseministeeriumi vahel nii tõsise signaalina, et neid uurima oleks hakatud. Need vihjed polnuks küll piisav alus elamisloa andmisest keelduda, ometi olnuks need küllaldased selleks, et ametkondlikus liinis probleemide olemust selgitama asuda. Seda rada pidi minnes põrkame aga taas ametnike vähesusele.

Riigikogu uurimiskomisjon ei suuda aga vastata küsimusele siseminister Ken-Marti Vaheri rolli kohta elamislubade müügis. Võimalik – info aeglast liikumist arvestades ka ülimalt tõenäoline –, et siseministeerium usaldas ettevõtluseks antavate elamislubade piirmäära läinud aasta sügisel 25-lt 85-le tõstes majandusministeeriumi ettepanekut. Samas, kui signaalid elamislubade kuritarvitamise kohta olid juba siseministeeriumi jõudnud, siis miks seda ei arvestatud? See küsimus jääbki õhku.

Oma kodanike kõrval on riigil kohustused ka teiste riikide ees. Kohustusi ei saa täita, kui info on liikumisvõimetut, käsuliinid jäigad ja pikad ning ametnikud ülekoormatusega initsiatiivituks surutud. Õhukese riigi renomee nõuab, et see vähene bürokraatia, mis meil on, tuleb sihtida väga täpselt oma ülesandeid täitma. Vastasel korral ei tähenda see mitte hõlpsat asjaajamist, vaid hõlpu asjaajamisest, mille ärakasutamisest tagasi ei kohkuta.