Indrek Schwede.

FOTO: .

Jüri Kuuskemaa (PM 17.02) murele eestlase sõnakasutuse pärast on palju lisada. Paraku tuleb tõdeda, et mitmed valetarvitused pole jõudnud juurduda mitte ohtlikult, vaid lõplikult. Siinkohal ei pea ma silmas «tšaukisid» ega teisi peamiselt noorema rahva kõnepruuki murdnud ütlemisi.

Seesama kohamäärus «kuskil», mille kohta Kuuskemaa tähelepanelikult tõdeb, et see on söönud välja eestikeelse «umbes», on tõenäoliselt pöördumatult kinnistunud. Tõvest on nakatunud ka vaimueliit. Viimases Akadeemias näiteks Jüri Talvet («hind oleks kusagil 10 lati ringis»). Kui oskad jälgida, märkab silm ja kõrv teisigi juurdunud russitsisme.

Aina enam öeldakse-kirjutatakse eesti keeles «mitte väga kaugel». Kuigi õige ja  lehepinna kokkuhoiu mõttes kasulikum oleks ju «lähedal».

Uksest ja aknast tungib aga iga päev sisse «loetud päevade (tundide, minutite) pärast». Õigem ja lühem on «mõne päeva (tunni, minuti) pärast».

Ma mõistan tele- ja raadioreporterite teadmatust. Aga millega tegelevad trükimeedias palgal olevad keeletoimetajad?! Rõhutagem, et see kõne tuleb meedia kaudu valdavalt haritud inimeste suust ja sulest.

Kummaline taandumine omamaisest ja meile omasest on viimastel aastatel toimunud ka leivaga. Eesti on ju leivamaa. Meie müügiletid on täis eripäraseid maitsvaid leibasid. Miks ei kajastu see söögikohtades? Ma ei räägi isegi sellest, et peaks pakkuma eri sorti leiba.

Ma küsin: miks pakutakse paljudes söögikohtades ainult saia? Ja miks mõnes ainult peenleiba? Või ainult teraleiba? Miks nii paljudes puudub klassikaline must leib? Aastaid tagasi korraldasin söögikohas, kus iga päev lõunatamas käisin, sõbraliku skandaali. Seal pakuti ka ainult saia nagu välismaal.

Selgus, et leiba (ja sealjuures väga head) oli küll, aga kuna keegi ei tahtvat (?!), siis seda lauda ei serveeritud. Edaspidi olid teenindajad nii välja koolitatud, et mulle toodi lauda alati leiba. Aga kindlasti oli inimesi, kes ei söandanudki teenindajailt leiva kohta küsida. Kui sedasorti leplikkus levib, kaotab Eesti tasapisi veel ühe eripära.

Vabameelsuse üleilmne levik (aga ka seisuslike, klassi- ja soopiiride kadumine) on esile toonud ka heade kommete mittetundmise. Näiteks lauakommete. Üks heast perekonnast ja heade lauakommetega noormees/neiu ei leia tänapäeval naljalt neidu/noormeest, kes mõistaks noa ja kahvliga sündsalt süüa.

Pole ju eriti haruldased inimesed, kes heausklikult kahvliga žongleerivad, ähvardades kaaslasel silma peast torgata.

Seda, et nuga-kahvlit ei laotata lauale laiali (toetuspunktiga taldrikul) ei tea ilmselt 90 protsenti meie elanikest. Selle lihtsa reegli vastu eksib professor ja pööbel. Meie söömiskultuur on võib-olla isegi rõvedam kui sõnakasutus. Enamusele ei hakka see ju isegi silma!

Kui kehutada noort inimest lauakombeid järgima, on tal vastus varnast võtta: aga kõik söövad ju nii! See tähendab, et söövad, kuidas juhtub. Kõige jubedam on see, et noorel on õigus. Ometi tasub korralike lauakommete varajane omandamine vaeva. Ei tea ju keegi, kuhu elu noore tulevikus pillutab. Võib-olla näiteks diplomaadiks!

Igal juhul on lauakombeid valdaval inimesel lihtsam omandada oskus, kuidas süüa äärmuslikes ja kasinates olukordades, kui vastupidi – hakata endale täiskasvanud inimesena külge pookima korralikke lauakombeid. Ikka see kuulus ütlus, et käitu kodus nagu kuningakojas, siis käitud kuningakojas nagu kodus.

Otse loomulikult on kaduma hakanud komme naistele mantel selga aidata. Mõni aasta tagasi sain koguni tõreleda: «Kuule, ma saan ise ka mantli selga!» Vaesed emad-isad, kes kunagi oma võsukeste kasvatamisega vaeva nägid! Tuleb välja, et kõik oli asjata.

Kunagi häid kombeid õppinud inimesed leiavad end aina enam dilemma ees – kas käituda «nagu peaks, nagu justkui õige on» või «vastavalt seltskonnale ja olukorrale». Kas daami ja džentelmenina peab käituma igas olukorras või ei väärigi iga inimene tähelepanelikku kohtlemist?

Tunnen daami, kes autosse istudes ei tõmba kunagi ise ust kinni – kui seltskonnas on kas või üksainus mees. Pärisin talt kord, kuidas mehed sellele reageerivad.

Enamus taipavat naeratades, kuigi sageli hilinenult, milles asi. Mõnel läheb kauem aega ja huumorisoont kah napib.

Ega naistega parem lugu pole. Proovitagu naise järel autoust sulgeda! Üks pool naistest sikutab ukse abivalmis mehe käte vahelt ja rebib selle ropsuga kinni. Nendest omakorda pooled isegi ei taipa, mida partner üritas. Vaat sellised Eesti lood.