Linnar Priimägi

FOTO: TV3

Teen ettepaneku (kellele? – noh, Issandale) Urmas Sutrop Eesti Keele Instituudi direktori kohalt maha võtta. Mitte et mul tema vastu isiklikult midagi oleks – ei, edutatagu, kõrgemale kohale, kallimale palgale! Aga sellest ametist, kus ta hakkama ei saa – minema!

Postimehes (11.05.2012) teatab Urmas Sutrop meile: „Mul on kogemus 90. aastate alguse Oslost, kus minu tollal kolmeaastane tütar mängis liivakastis ja nägi esimest korda lasteraamatutest tuttavat mustanahalist last. Suurest rõõmust ütles ta lapse kohta «neeger». Lapse isa võttis oma lapse ja läks temaga ära teise liivakasti. See kogemus ei lähe mul kunagi meelest.“
Ja teeb avalduse ex cathedra: „Sõna «neeger» on eesti keeles kindlasti halvustav. See, et praegune õigekeelsussõnaraamat väidab vastupidist, on kurioosum... Uues väljaandes, mis ilmub lähiaastatel, enam kindlasti sellist märget ei tule.“

Kuulake, mida too ametnik kuulutab! Ta teeb meie õigekeelsuse ümber ja kavatseb redigeerida meie õigekeelsussõnaraamatut oma armetu perekonna-anekdoodi alusel. Oma lapse-liivakastikogemuse alusel.
Ent mida too tegelane tegelikult tahab? Ta tahab, et me hakkaksime oma emakeelt omaenda isamaal rääkima nagu võõrkeelt. Et me kuulutaksime sõna „neeger“ isekeskis võõrkeelseks. Küllap tuleb tal pähe teisigi sõnu, mida me ei tohiks siinmail kasutada...

Kui lähen välismaale, tean ma väga hästi, millised on sealsed sõnad. Porgist sai Park, Kullist Kotkas (ainult Huik jäi Venemaal iseendaks ka omastavas käändes)... Kuid omal kodukamaral tahan ma vabalt rääkida omas emakeeles. Ja mingi Sutropi-tita ei tule mulle sõnu suhu panema ega minu emakeele õigekeelsussõnaraamatu issi pandud peatoimetajaks.

Eesti Keele Instituudi direktori ametiau on seista eesti keele eest. Aga ta seisab emakeele globalisatsiooni eest. Õpitagu võõrkeeli! Ma ise oskan mõndagi. Aga hoitagu oma! Selle eest peaks too direktori-issi seisma.
Eesti keele taandumiskallet on täheldanud Jaan Kaplinski. Halvad keeletoimetajad võtavad võimust. Loetagu Eesti Päevalehte – seal ei osata enam sõnade kokku-lahkukirjutust. Ning esimene, mis keelest kaob, esimene facies Hippocratica, ongi just see, stilistika, lauseintonatsioon. Nähtavam on keeleline labastumine, mis peale sunnitakse ja mille vastu kõige väljapaistvamalt on hakanud Jaan Kaplinski. Tema on meie emakeele auhing (paluks mitte parandada!). Eesti Ajakirjanike Liit võiks samuti taastada oma keelesektsiooni, mida omal ajal nii usaldusväärselt juhtis Henno Meriste.

Johannes Aavik jagas eesti keele kaheks. Pärast Aavikut räägitakse teisiti kui Kreutzwaldi ajal. Kuid loetagu Kreutzwaldi – milline keelerikkus! Kõik saab öeldud, ka ilma Aavikuta. Ja nii täpselt, nii stiilselt! Meie eesti keele minevik on palju suurem relvapalat kui me arvame. Just siit tuleks võtta, mitte Sutropi lapse liivakastist.
Ceterum censeo Carthaginem esse delendam.

Linnar Priimägi on Eesti Kirjanike Liidu liige