Viviane Reding: heal ajal puhkus, kriisi ajal koostöö

Viviane Reding. Foto: SCANPIX

Headel aegadel meeldib Euroopa riikidel end lõdvaks lasta, et siis kriisi korral kibekiiresti kõik edasilükatud reformid ära teha – nii on see alati olnud, ütleb usutluses Hendrik Vosmanile sel nädalal Tallinna visiidile tulev Euroopa Komisjoni asepresident ja õigusvolinik Viviane Reding.

Kui tüdinenud te Kreekast rääkimisest olete?

Kreeka on üks meie liikmesriikidest ja liikmesriigid, mis probleemidesse satuvad, ei tohiks meis väsimust tekitada. Pigem tuleks [nende abistamiseks] samme astuda. Ja seda me juba üsna pikka aega oleme teinud – üritanud kutsuda selles liikmesriigis esile vajalikke reforme, mida ta vajab isegi siis, kui kriisi poleks. Sest hästi toimivat riiki, haldust, maksuametit läheb vaja nii kriisis kui ka normaalsel ajal.

On võimalik, et kärbetevastased parteid tulevad nüüd Kreekas kordusvalimiste järel võimule. Kas see päädib Kreeka lahkumisega euroalast?

80 protsenti Kreeka kodanikest on arvamusel, et nende riigi jaoks on euroalasse jäämine hädavajalik. Seega ootame ära uue valitsuse ja parlamendi, et näha, kuidas Kreeka ühiskond areneda tahab.

Mida te arvate stsenaariumist, et Kreeka lahkumine eurotsoonist on üksnes esimene doominokivi?

Meie stsenaarium on see, et Kreeka jääb euroalasse vastavalt rahva soovile. Meie ei saa liikmesriiki euroalast välja arvata – see on liikmesriigi enda otsustada.

Ma ei usu, et tuleb doomino­efekt. Valuuta on paljuski usaldusväärsuse küsimus. Peame näitama, et euroga pole siin kontinendil probleemi. Euro on tugev ja teie riik on näidanud, et euroalasse kuulumine on asja väärt. Mitmes liikmesriigis on tõesti probleemid võla ja riigikorraldusega, kuid need küsimused ei sõltu eurost.

Ent kas te ei näe, et praegused probleemid olid möödapääsmatud juba 1999. aastal, kui euroala loodi ilma eelarveliitu moodustamata?

Teil on täiesti õigus. Olen luksemburglane ja esimese raha- ja majandusliidu kavandi kirjutas 1970ndatel Luksemburgi suur riigimees ­Pierre Werner. Tema väga hästi kavandatud idee järgi oleks moodustatud eelarveliit koos majandusliiduga, mis oleks viinud poliitilise liiduni. Kahjuks Maastrichtis majandusliidust loobuti.

Kriis on näidanud, kui oluline on ühine eelarve- ja majanduspoliitika. Oleme viimastel kuudel teinud majandusliidu ülesehitamiseks ära need jõupingutused, mille jätsime tegemata 20 aasta jooksul, sest mõned liikmesriigid olid selle vastu. Oleksime pidanud juba algusest kuulama Pierre Wernerit, meil oleks siis praegu vähem probleeme.

Mis arengut te ELile siis prognoosite? Kas liigume rohkem poliitilise liidu poole?

Vähemalt mina loodan seda. Oleme nüüd õppinud, et ühel jalal seista ei saa. Oleme kehale pannud teise jala alla – siit ka majandusliit «kuuspaki», «kakspaki» ja muude meetmetega, et võtta riikide eelarved vaatluse alla.

See on edasiminekul väga tähtis element, oleme püstitanud tulemüürid ja ma arvan, et peame nüüd astuma sammu veel kaugemale – valmistama ette poliitilist liitu. Miks ma ütlen «ette valmistama»? Sest poliitilist liitu ei saa ülalt alla kehtestada, peab kaasama inimesi ja see on põhjus, miks ma alustasin 9. mail avalikku konsultatsiooni selle üle, mida tähendab EL kodanikele, mis probleeme nähakse ja millest unistatakse. Oleme saanud väga lühikese ajaga väga palju arvamusi ja enamik neist tuleb noortelt, alla 30-aastastelt. See näitab, et noored ei istu lihtsalt, käed rüpes.

Mida nad teile ütlevad?

Nad ütlevad palju igasuguseid asju. Avalik konsultatsioon kestab 9. septembrini. Olin tõesti üllatunud, et kümned tuhanded inimesed võtsid ühe nädalaga vaevaks täita küsimustik. See ei ole lihtsalt like-nupu vajutamine.

See sisend on absoluutselt vajalik ja seepärast tegin ettepaneku, et 2013. aasta on Euroopa kodanike aasta. Et me käiks ühel aastal väljas ja kuulaks inimesi ja nende arvamusi. Oleme saanud õppetunni, et tuleviku [Euroopat] ei saa ehitada, kui inimesed pole sellega nõus.

Kõlab hästi, aga kas teile ei tundu, et kui paljud ELi ametnikud räägivad oma suurtest projektidest, siis näib, et nad on kaotanud kontakti pärismaailmaga? Jääb mulje, et teil siin Versailles’s on oma plaanid, kuid provintsides käib hoopis teine elu.

Aga ma käingi väljas. Ma tulen järgmisel (alanud – toim) nädalal teie riiki ja kohtun seal õpilastega. Olin kahe nädala eest Portugalis ja arutasin kodanikuühendustega nende probleeme, näiteks kuidas vaeseid aidata. Ma ei ole kindlasti mingi elevandiluust tornis istuv inimene, sest ilma inimesteta ei ole võimalik üles ehitada ei riiki ega Euroopa kontinenti. Iga kord, kui ma rohujuureni laskun – ja ma teen seda regulaarselt –, olen hämmastunud, kui konstruktiivsed inimesed on. Muidugi on kriitikuid, kuid enamasti ollakse tänulikud, et keegi neid ära kuulab.

EL on mitmest kriisist läbi käinud ning alati teinud seda liikmesriikide lõimumist süvendades. Kuidas te praegust võlakriisi hindate – kas see on suurim, mis ELile on osaks saanud?

Ma ei ütleks, et see on olnud suurim, kuid kriis see on. Nii nagu alati – Euroopas me ei näe vajadust reformida, kui asjad lähevad hästi, kuid kohe kui tuleb kriis, võtavad kõik üksteisest kinni ja me teeme kibekiiresti ära kõik reformid, mida pidanuks varem vaikselt ära tegema. See on alati nii olnud. Alati!

Olen välja pakkunud oma viiepunktise plaani. See on väljaspool igasugust kriisi. See on üleskutse ehitada tulevikku loogiliselt, samm sammu haaval, mitte paanikast lähtudes. Algul avalik konsultatsioon, siis Euroopa kodanike aasta, siis Euroopa parteide aasta 2014, kui toimuvad ka europarlamendi valimised. See uus parlament peaks valima uue komisjoni ja siis me peaks kutsuma kokku konvendi, et arutada, kuidas selle loodava poliitilise liidu lepe välja hakkab nägema. Ja siis 2017–2018 tuleks ratifitseerimine liikmesriikides; loodan, et neist saavad referendumid, sest peame küsima inimestelt, kas nad tahavad elada poliitilises liidus või lõdvas majandusalas. See on tõeline valik.

Ent igasugused referendumid ELi küsimustes tähendavad ju automaatselt ohtu, et valijad kasutavad seda ära oma valitsusele mõne sisepoliitilise sõnumi saatmiseks, nagu juhtus Prantsusmaal ja Hollandis 2005. aastal.

Täpselt sellised asjad juhtuvadki, kui tegutseda paanikast lähtudes. Ma räägin referendumitest selle aastakümne lõpus. Mida me vahepeal teeme? Kas ei tee midagi? Ei teavita kedagi, ei aruta kellegagi? See oleks vale käitumine. Seepärast peame juba praegu ütlema, et mida sina ütled, loeb, ja ma võtan seda kuulda. Suur viga oleks asja suletud uste taga arutada ja siis lõpuks küsimus referendumile panna. Siis ei oskagi inimesed sellest midagi arvata ja muudavad referendumi jah- või ei-hääletuseks oma valitsuse üle.

Tulite hiljuti välja kavaga suurendada sookvootide abil naiste osalust ELi börsiettevõtete juhatustes. Miks te seda oluliseks peate?

Klaaslae pärast. Kriisi ajal saad aru, et kriisist väljatulekuks on vaja parimaid talente. Euroopas on nii, et 60 protsenti ülikoolilõpetajatest on naised, kuid seejärel lähevad nad kaotsi – nad ei pääse enam kõige kõrgema taseme otsustajate sekka. Ja see on selle klaaslae pärast, mis neid takistab.

Mitmed ettevõtted – McKinsey, Ernst & Young, Deutsche Bank – on teinud uuringuid, et analüüsida, mis on finantstulemused firmadel, kus on sooliselt tasakaalus otsustusstruktuur, ja firmadel, kus otsuseid teevad vaid mehed. Kõik jõudsid samale järeldusele: tasakaalustatud ettevõtted saavad kaugelt paremaid tulemusi kui ühekülgsed firmad. See on väga huvitav. Me ei räägi siin feministlikust liikumisest edendamaks soolist võrdsust. Tegemist on majandusliku terve mõistusega.

Oleme näinud, et maades, kus on seadusega kvoodid vastu võetud, näiteks Prantsusmaal, on naiste osakaal börsiettevõtete juhatustes tõusnud 12 protsendilt 22-le. Mulle ei meeldi kvoodid, aga mulle meeldivad, mida nad teevad. Ja mida kvoodid teevad, on hea majanduse jaoks. Ja sellepärast alustasin avalikku konsultatsiooni, see lõpeb kuu lõpus, analüüsime vastuseid ja esitan oma kolleegidele seejärel soovitused.

Teie teine algatus puudutab andmekaitset. Tahate, et netifirmad küsiksid kasutajatelt luba nende kohta info kogumiseks ja et nad peaksid selle info hävitama, kui kasutaja soovib. Mitu eksperti on öelnud, et Google’i ja Facebooki ajastul ei ole see kuigi realistlik plaan.

Probleem ongi selles, et oleme Facebooki ajastus. Sest andmekaitsereeglid, mis selgelt ütlevad, et isiklikud andmed kuuluvad vaid sellele isikule, mitte mõnele ettevõttele, kirjutati 1995. aastal, kui Facebooki asutaja oli 11-aastane.

See on ka suur probleem siseturu jaoks. Sest on palju igasuguseid reegleid, väga palju bürokraatiat. Ettevõtted, kes tahavad oma turuks kogu Euroopa Liitu, peavad leppima suurte kulude ja probleemidega. Olen nendel teemadel palju rääkinud oma väga hea sõbra, Skype’i asutaja Niklas Zennströmiga. Ta on mulle selgitanud, kuidas internet töötab.

Mis on see reform, mis ma lauale olen pannud? Üks kontinent, üks reegel, üks ammendav andmekaitseasutus. Vähendame bürokraatiat, sest tahan, et Euroopas tärkaksid uued Skype’id.

Ajakirjaniku reisi Brüsselisse toetas Euroopa Komisjon.

Viviane Reding
•    Sündinud 27. aprillil 1951 Esch-sur-Alzette’is Luksemburgis
•    Lahutatud, kolm last
•    1978–1999 Luxemburger Worti ajakirjanik
•    1979–1989 Luksemburgi ­parlamendi liige
•    1989–1999 Euroopa Parlamendi liige
•    1999–2004 Euroopa Komisjoni haridusvolinik
•    2004–2010 Euroopa Komisjoni meediavolinik
•    2010–… Euroopa Komisjoni asepresident, õigusvolinik