Martin Kala

FOTO: SCANPIX

Kui tunnustatud briti kirjanik Anthony Horowitz oma möödunud kirjanikusuve Kreekas Kreeta saarel veetis, ei jõudnud ta ära imestada, kui keeruline on kesk hingematvat panoraami ja põletava päikese all aduda tõsiasja, et see riik on rinnutsi majandusliku pankrotiga.

Sest sõida vaid kümmekond kilomeetrit mägedesse ja juba oledki kuskil, kus valitseb lihtne, algupärane kreekalik elu: mehed rüüpavad rakit ja taovad päikesevarjus kaarte, jalatallani musta riietatud prouad aga istuvad unistavalt välistreppidel ning ükski hing pole kuulnud ei eurotsoonist, võlakriisist ega abipaketist.

Et kohaliku kultuuriga paremini kohanduda, üritas püüdlik Horowitz õppida kreeka keelt. Sellest ei tulnud suurt välja. Viivitamatult veendus ta, et pole olemas midagi keerulisemat: kreeklastel tundub olevat arvukalt keerukaid viiesilbilisi sõnu, mille võiks vabalt ühe- või kahesilbilisteks taandada ja kõik saaks niisamutigi ära öeldud. Lisaks on neil tubli pool tosinat tähte, mis kõik häälduvad kui «i».

Ja kui sellest veel ei piisa, mängivad kreeka keeles elulist rolli sõnarõhud – pane sa vaid mõni rõhk valesti ja selle asemel, et küsida naabrimehelt teed randa, solvad sa hoopis tema õde. Ja kui see kõik endiselt keeruline ei tundu, ütleb Horowitz, pakub kreeka keel arvukalt ka lõkse: näiteks «jah» on nai ja «lõunakaar» on norta. Igal juhul muudavad kõik need keerulised reeglid keeleõppijale niigi pentsiku olukorra järjest tobedamaks – ja arusaamatumaks.

Vast ilmunud raamatus «Insanely Simple» (ingl «meeletult lihtne») kirjeldab reklaamiagent Ken Segall oma tööd ja töösuhteid Apple’i arvutite looja ja geeniuse Steve Jobsiga. Meeste edu esimene argument on lihtsus ja Segall näitab veenvalt, kuidas Jobs, jälgides loomeprotsesse läbi zeni-laadse fookuse, millega mõjutada väikeseid, ent määravaid detaile, suutis saavutada märkimisväärseid tulemusi.

Tore on Segalli meelest teadmine, et lihtsus on asi, mida suudaks soovi korral igaüks meist, aga oluline on hoiduda üldiselt levinud omadusest komplitseerida ka kõige lihtsamaid, selgemaid ideid ja olukordi.

Näiteks võib tuua Euroopa haruldase oskuse ennast järjest suuremasse auku kaevata: ülekoormatud ja arvukad institutsioonid täitmas järjest suuremaid funktsioone, millega rahvusülesed kogud hakkama ei saa, sest selleks polnud neid algupäraselt loodud. Või järjest arvukamad, tausta, taseme ja kultuuri poolest erinevad riigikesed koosolemises, kus varem või hiljem suudab ikka mõni üldist õhkkonda rikkuda, võttes teistelt tahtmise kaasa mängida.

Ka Kreeka euro-probleemid näitavad praegu täiuslikult seda, kuidas lihtsad tõed 1999. aastal teadlikult keeruliseks aeti, nagu sedagi, mis juhtub siis, kui Brüssel aktsepteerib heas usus ja muretult Kreeka väiteid oma majandusliku tervise kohta, lubades tal eurotsooniga liituda. Olgugi et euroinstitutsioonides teati tegelikult väga hästi, et kreeklased luiskavad oma riigivõla kohta, visati see teadmine institutsionaalsel tasemel edu eesmärgi nimel kõrvale.

Nüüd aga, lahendamaks tekitatud keerulist olukorda, kalduvad jutud sinnapoole, kuidas jätta euroraha käibele vaid nendes riikides, mis väärivad liikmeks olemist lihtloogilistel alustel ja tänu nende majanduslikule sünergiale.

Pole lihtsamat lihtsusest: iga terve mõistuse juures inimene valib kerge ja keerulise tee vahel ikka selle esimese. Lihtsusesse usuvad eri vanuses, eri usku, erinevate poliitiliste vaadete ja kultuuritaustaga inimesed, ja mitte ainult – lihtsuse-eelistus asub iga maapealse eluvormi rakutuumas. Tavaliste, igapäevaste otsuste vastuvõtmisel on lihtsam tee või viis alati atraktiivsem.

Selles valguses on huvitav uurida, miks kummitavad Eesti poliitikat ikka ja jälle samad mured – erakonnad kaevavad end ise auku. Üksteise järel ilmsiks tulevad skandaalid näitavad, et inimloomuse pärisosa on elu keeruliseks elada.

Mõelgem erakondade kõlvatuile rahastamisskeemidele, idarahaskandaalile, elamislubade jamadele, seadusvastastele maavahetustele. Miks – läbi aastate – pole meie erakondadel tahtmist või oskust muuta lihtsad klaarid valikud oma edulooks, pöörata need enda kasuks? Sest lihtsus, nagu tõdeb ka Segall, on rohkem kui pelk eesmärk või tingimus – see on oskus. Et seda võimu enda kasuks rakendada, tuleb seda hästi osata.

Allar Jõks kirjutas 2003. aasta novembrikuus: «Keelates ametlikult äriühingute annetused, ent lubades samas tuhandeid sularahakroone, mille päritolu on peaaegu võimatu kindlaks teha, võime kergesti saavutada seisu, kus seni vähemalt näiliselt avalik annetamine muutub täiesti varjatuks ning poliitiliste ja erahuvide seosed veelgi raskemini kontrollitavaks. Sel juhul tuleb äriühingute annetuste piiramisest saadav efekt valusa bumerangihoobina tagasi ning üksikute majandushuvid mõjutavad poliitilist tahet tulevikus endise jõuga.» (ÕL, 27.11)

Esmane järeldus? Mida harvemad on lihtsad olukorrad, seda väärtuslikumad need on. Reformierakonna esimees, peaminister Andrus Ansip tahaks asja nüüd lihtsustada ja «seadustada  parteide rahastamises tegeliku olukorra ning lubada ka juriidilistel isikutel erakondadele annetada».

Omakorda viitaks see justkui sellele, et siiani on leitud kehtestatud olukorrale kõrvalteid. Ja kuigi väide, justkui poleks erakonna juhtkond rahastamisküsimustega kursis, on nauditavalt lihtlabane, pole siin tegu sellesama «lihtsusega», mille eestkostjana ma selles artiklis esinen.
Poliitika puhul – nagu ka mis tahes usundi puhul – eksisteerib imelihtne tõde: kohtle teisi nii, nagu soovid, et sind ennast koheldaks. Konfutsius oli esimene, kes sõnastas selle kuldse vastastikuse suhtlemise reegli: «Ära kunagi sunni teisele peale seda, mida sa endale ei valiks.»

Meie erakondade väljakutseks – ja Eesti poliitika esimeseks probleemiks – on standardid. Iga mehe ülesanne on olla armutult paindumatu seal, kus tegemist on kõigile kohaldatavate standarditega, mis kingivad talle – eriti poliitikas – tikutulega taga otsitud väärtuse: terviklikkuse ja rikkumatuse. Standardite puhul ei tohi otsida kompromisse, vaid pigem rakendada kõrgemaid standardeid.

Teiseks probleemiks on Eesti poliitikas suuruse tunnetus. Ühes suures tehnoloogiafirmas olid seintele raamitud edukuse põhitõed. Plakateid ühendas pealkiri «REEGLID EDUKAKS NÕUPIDAMISEKS». Seesuguse asja eesmärgiks oli suurendada töötajate loovust, iseseisvust ja tootlikkust hiigelfirmas, kus üks suur nõupidamine ajab teist taga.

Plakatite ridadevaheline sõnum oli aga tagurpidine: «Tere tulemast suurfirmasse! Järgi kirjutatud eeskirju ja sulandu massi! Ära erine, see on ju ometi suurfirma!» Väikese ja paindliku Eesti puhul on poliitika erandiks – siin mängitakse suurte kaartidega ja tehakse asju nii, nagu eeldaks mõnelt suurriigilt, kus on mängus palju suuremad panused ja rahvahulgad ning kus ilmselt jäävad paljud sellised asjad massilises uudisvoos märkamatuks.

Vastusena erakondi raputanud kriisidele nentis kaitseminister Urmas Reinsalu sellenädalasel valitsuse pressikonverentsil, et probleem erakondliku demokraatia usaldusega on tõepoolest olemas ja parlamendierakonnad peaksid leidma ise lahendusi, kuidas seda usaldust taastada. Selge!

Inimtühjas Ateena lennujaamas lennukit oodates loen neid sõnu ja unistan sellistest lihtsatest lahendustest. Nagu näiteks sellest, et kordki saabuks Eesti poliitikas see aeg, kus keegi võtab poliitilise vastutuse ja – näiteks – astub tagasi. Aga kohe tuletan endale meelde, et lihtsus ei teki iseenesest. Ta vajab alati tšempioni – kedagi, kes on nõus enda ja oma põhimõtete nimel püsti tõusma ja tooma muutuse.