Jaanus Rahumägi: epideemiline hirm

Jaanus Rahumägi. Foto: Postimees.

Demokraatlik kontroll kaitsepolitsei tegevuse üle on järjest nõrgem, väidab Jaanus Rahumägi ning kirjeldab, miks see on ohtlik tendents.

Imbi Paju ajalooline käsitlus eesti rahva allutamisest Nõukogude võimule ­NKVD repressioonidega on kirjeldus sellest, kuidas võim kasutab julgeolekuasutusi oma võimu kinnistamiseks.

Selles ajatus protsessis on kaks teineteisest sõltuvat ja huvitatud poolt. Esiteks julgeolekuasutus, mille geneetilisse koodi on alati programmeeritud suurema mõju ihalus. Teiseks võim. Võimu vajadus avalikult raporteerida oma valitud tee õigsusest ja edusammudest riikluse kindlustamisel.

Andes julgeolekuasutustele täieliku ja kriitikavaba keskkonna, suurendades asutuse eelarvet ning võimu piire, saadakse selle eest vastu indulgents, et ise julgeolekuasutuste hammasrataste vahele ei satuta, sest nagu ütles juba Edgar Hoover, FBI külma sõja aegne direktor, suudab iga eriteenistus kukutada ükskõik millise valitsuse.

Julgeolekuasutusega ideoloogilisse vastuollu minek tähendab varem või hiljem poliitikule karjääri lõppu ja inimestele takistusi elus edasijõudmisel. See teadmine on Eesti rahvuslikku alateadvusse kodeeritud viiekümne nõukogude aastaga.

Juhtinud neli aastat parlamentaarset järelevalvet julgeolekuasutuste üle, tuleb tunnistada hirmutavaid paralleele julgeolekuasutuse huvide domineerimisel demokraatliku protsessi üle.
2010. aasta alguses korraldas riigikantselei Narva-Jõesuus seminari, kuidas julgeolekuasutusel on oskusliku manipulatsiooniga võimalik ühiskonnas protsesse suunata nii, et tulemus oleks ettearvatavalt soovitav. Jutt oli FSB meetoditest. Samas, ilma huvi ja sisulise kontrollita julgeoleku asutuste üle ei ole vahet, kas tegemist on demokraatliku või vähem demokraatliku riigi julgeolekuasutusega.

Parim näide kapo pragmaatilisest lähenemisest ametkondliku huvi kaitsmisel on julgeolekuasutuse tulevikku puudutava debati jõudmine ajakirjandusse. Selle asemel et arutleda asjatundjate ringis julgeoleku korralduse üle, keelduvad ametnikud ja mõned poliitikud igasugusest debatist negatiivsete trendide üle põhiseaduslike õiguste tagamisel ja sisejulgeoleku poliitikas.

Demokraatlik protsess, võimude lahususe ja kontrolli printsiip julgeolekuasutuste kohta Eesti Vabariigis ei toimi. Igasugune debatt ametkondlikul ja poliitilisel tasandil lämmatatakse demagoogiaga ja rahvale hästi arusaadava vastandamisega.

Et kõigile selge oleks, kes on õige ja kes vale, kistakse kontekstist välja üks ja mitte kõige olulisem detail. Need, kes on kapo õiguse vastu kriminaalasju menetleda, tembeldatakse korruptsiooni soosijateks, riigi julgeoleku õõnestajateks ja isiklike huvide eest seisjateks.

Et enamikul Eesti poliitikutest on agraarne, omavalitsuse või liht­ametniku taust, langeb julgeolekuasutuste tegevuse lihtsustatud käsitlus viljakale pinnasele.

Eelmise riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon jõudis järeldusele, et teema vajab värskemat pilku. Arvestades, et kogu Eesti julgeolekukorraldus on julgeolekuasutuste seadusega loodud ammu enne Eesti liitumist ELi, NATO, Schengeni viisaruumi ja euroga. Rääkimata 11. septembri, Londoni ja Madridi terroriaktide järellainetusest.

2009. aastal moodustas erikomisjon töörühma, kuhu kuulusid Eestis tuntud õigus-, sotsiaal- ja ühiskonnateadlased. Mõte oli analüüsida kõiki aspekte Eesti julgeolekuasutustega seonduvalt: kodanike põhiõigusi, julgeolekuasutuste arengut ja tasakaalu. Arutati julgeolekuasutuste kohustusi, roll ja vastutust, samuti julgeolekuasutuste seadusega seonduvat, riiklikku koostööd ja üldisemat korraldust.

Samal ajal hakati ootamatult riigikogu töörühma liikmeid otsustajate hulgas demoniseerima ja mõjutama. Kaitsepolitsei direktor nõudis erikomisjoni esimehelt vastuseid, millega töögrupp tegeleb ja miks, kes on selle liikmed, nõudis kaitsepolitseinike liitmist rühmaga jne.

Survele vaatamata esitas töörühm hulga ettepanekuid, mis anti üle kõigile julgeolekuvaldkonna otsustajatele. Erikomisjon kutsus üles mitte kiirustades reformima süsteemi, mis ei vasta juba ammu ühiskonna arengule ja võimekusele, vaid arutlema nende teemade üle, et vajadusel planeerida vajalikke muudatusi. Nende ettepanekute vastu ei tundnud paraku mitte keegi mingit huvi.

Selline ignorantsus aga kirjeldab ilmekalt olukorda. Ajaloolist kogemust arvesse võttes teavad poliitikud, kohtunikud ja ametnikud, et julgeolekuteenistuse huvidega vastuollu minemisel võivad olla rasked tagajärjed.
Näiteks olid erikomisjonile teada juhtumid, kui välisministeeriumi ja kaitseväe ametnikule tehti tungivaid ettepanekuid muuta oma ametlikku poliitikat kaitsepolitseile meelepärasemaks. Mõned Eesti suursaadikud protestisid selle vastu ning riigikogu väliskomisjon ja julgeolekuasutuste erikomisjon arutasid teemat ühisistungil. Istungi tipphetk oli aga see, kui üks kohale kutsutud ametnik teatas, et hirm kapo ees ongi vajalik ja see on osa tema kuvandist, mis hoiab ära kuritegusid.

Kaks parlamendi komisjoni arvasid vastupidi, et hirm ei saa mitte mingil juhul olla Eesti ühiskonnas määrav jõud. See ametniku spontaanselt välja öeldud seisukoht ongi aga võtmefraas kapo ümber valitseva olukorra kohta. Hirm on oluline osa selle ametkonna teadlikust imagoloogiast. Ida-Viru kohtunikud tunnistasid erikomisjonile, et kapo survestab neid ebaseaduslikult pealtkuulamislubade saamisel pärast vahistamisi Ida-Viru kohtunike seas.

Hirm pealtkuulamise ees sunnib Eesti ministreid omavahel suhtlema vaikuses paberi peale kirjutades ja hiljem neid põletades. On vale järeldada, et küllap on neil midagi varjata. Privaatsusvajadus on inimese normaalne vajadus.

Ametnike enda väide, et neil, kellel ei ole midagi varjata, ei ole midagi enda pealtkuulamise vastu, on jabur ja allaheitlik seisukoht põhiseaduses mitte kirjeldatud kõrgemale võimule. Hirm kõige ja kõigi pealtkuulamise ees on ühiskonnas epideemiline.

Selle kõige valguses tuleb au anda riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehele Rait Marustele, kes ainsana praegustest parlamendi liikmetest on probleemist avalikult rääkinud ja lubanud demokraatlikule ühiskonnale mitteomaste protsessidega tegeleda.

Autor oli riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esimees aastatel 2007–2011.