Mart Kadastik: enesepeksu raske töö

, Eesti Meedia juhatuse esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Kadastik
Mart Kadastik Foto: Toomas Huik

Meil pole mingit põhjust iseennast ega oma riiki pidevalt alavääristada ega iga skandaali puhkedes kurta, mida meist küll Euroopas arvatakse. Hüsteeriline lähenemine närvutab ka olulisi ühiskondlikke debatte, mis meie vabas ajakirjanduses üles kerkivad, kirjutab Eesti Meedia juhatuse esimees Mart Kadastik.

Mõni nädal tagasi tunnustas Freedom House ajakirjandusvabaduse edetabelis Eestit kõrge kohaga – ühel pulgal USAga, eespool näiteks Suurbritanniast ja Prantsusmaast.

Seepeale kirjutas Ahto Lobjakas, kuidas asjad tegelikult on: «Kui vaadata avaliku debati küpsust, haaret ja tähendust Suurbritannias või Prantsusmaal, saab selgeks, et Eestit lahutavad nendest riikidest vabaajakirjanduslikud valgusaastad. [---] Sümptomaatiline on trükiajakirjanduse positsioon ühiskonnas. Suurbritannias ja Prantsusmaal otsustavad lehed valimistulemusi. Eestis, Gruusias ja mujal meie maailmanurgas huvitavad võimukandjaid vaid telekaamerad.» («Ajakirjandusvabandus», PM 4.05)

Postimehe kolumnisti sõnum või vähemalt tema sõnumi toime oli järgmine: ärgem laskem rahvusvahelistel reitingutel oma päid segamini ajada, ärgem unustagem hetkekski, kellega meil sobib endid kõrvutada ja kellega mitte.

Et alaväärsus oleks täielik, peaksime vist lisaks häbiväärsele Nõukogude ajale meenutama ka varasemat ajalugu. Näiteks seda, et 1766. aastal, mil Rootsis võeti juba vastu ajakirjandusvabaduse seadus, valitses Eestis pärisorjus.

Hiljuti oli mul võimalus vestelda Perugia ülikooli professori Paolo Manciniga (tõenäoselt üle ilma autoriteetseim teadlane, kes on võrrelnud erinevate riikide meediasüsteeme). Kui analüüsida Mancini metoodika järgi ajakirjanduse asendit ühiskonnas [vt ka Mart Raudsaare usutlust Manciniga, PM AK 26.05 – toim], siis jääb Prantsusmaa Inglismaast märksa kaugemale kui Eesti. Vaid mõned argumendid paljudest.

Prantsusmaal on ajakirjandus alati olnud elitaarne, Inglismaal (ja ka Eestis) rahvalik, massile suunatud. Trükiajakirjandus on Prantsusmaal traditsiooniliselt tagasihoidliku levikuga, domineeriv meediakanal on televisioon. Mõjukaima väljaande Le Monde’i tiraaž on ainult viis korda Postimehe omast suurem (Prantsusmaal on elanikke viiskümmend korda rohkem kui Eestis!).

Le Monde ei otsusta valimistulemusi. Ja küsitav, kas ühe demokraatliku riigi ihaluseks peakski olema olukord, kus ajalehed otsustavad valimistulemusi.

Seega, Eesti ei kuulu (õnneks) Prantsusmaaga samasse alagruppi. Aga veel vähem on meie meediasüsteem sarnane Gruusia omaga.

17. mail Tallinna Ülikooli meediakonverentsil esinenud dr Vaclav Stetka (Oxfordi ülikool) tõdes põhjalikule uurimusele toetudes, et Eesti meedia erineb oluliselt Kesk- ja Ida-Euroopa omast. Sealne meedia on üha enam sattumas oligarhide kontrolli alla, mitmed soliidsed rahvusvahelised meediagrupid on otsustanud lahkuda. Peamiseks põhjuseks jõuetus seista vastu kohalike oligarhide kujundatud mängureegleile, mis takistavad normaalset ettevõtlust.

Kesk- ja Ida-Euroopas (aga ka Prantsusmaal) moodustavad avaliku võimu tellimused rohkem kui kolmandiku väljaannete reklaamikäibest. Avaliku raha ohjeldamatu sissetung erameediasse loob soodsa pinnase korruptsiooniks.

Kui lisada ajakirjanduse nõrkus institutsioonina (võimu liigset sekkumist võimaldavad seadused, olematu või puudulik eneseregulatsioon, ajakirjanike koolitus koos ametnikega, riigi väljastatavad tegevusload ajakirjanikele jne), siis on arusaadav, miks Freedom House jätab kõik Kesk-, Ida- ja ka Lõuna-Euroopa maad Eesti selja taha.

Ei jää me ka Põhjamaadest valgusaastate kaugusele. Fakt, et erakondade rahastamist raputav debatt sai alguse just Postimehe arvamusloost, kinnitab veenvalt, kui oluline on ajalehtede asend Eestis.
Aga just rahastamisskandaali kontekstis tuleb nõustuda Ahto Lobjakase kriitilise hinnanguga avaliku debati küpsusele Eestis. Debati toorust näitavad rohked eelarvamuspõhised järeldused, kergekäelised sildistamised ja sagedased hüsteeriahood, mis kärbivad mõistliku arutelu võimalusi. Seesama nihilistlik, hoolimatu halvakspanu, mis saab pahatihti osaks Eesti meediale, tabab (meedia vahendusel) riiki tervikuna.
Enesepeksu šedöövri esitas viimases Ekspressis Hans H. Luik, väites sisuliselt, et Eesti telejaamad on annetustega erakondadele ostnud end vabaks litsentsitasust. (Muutused teleturul on eraldi teema, millesse süüvimiseks võib lugeda näiteks Andres Jõesaare kirjutisi.)

Ehkki Hans H. Luigel ei ole osalust üheski telejaamas, ja küllap sel põhjusel telekanalid teda ärritavadki, tulistab ta seekord siiski enda jalga. Kui konkureerivad meediaettevõtted on väidetavalt ostnud endale kasulikke seadusi, siis võib kohe küsida, kui palju annetas Luik nendele erakondadele, kes toetasid üksikmüügilehtedele (eelkõige Eesti Ekspressile) käibemaksusoodustuse kehtestamist? Eestis näikse ju olevat kõik võimalik.
Vastan ise: Luik ei ole maksnud sentigi ega annetanud sentimeetritki lehepinda. Usun jätkuvalt, et Eestis ei osteta seadusi. Kõik ei ole võimalik. Ei usu, et kõik poliitikud on kõlvatud, millist muljet avalikkusele aina jõulisemalt peale surutakse. Kurb, aga isegi muidu tasakaalukad inimesed on hakanud väitma, et Eesti poliitiline süsteem on läbinisti mäda, muretsevad paaniliselt selle pärast, mida meist küll Euroopas arvatakse, ning küsivad, milleks üldse on meil vaja erakondi, kes seavad ohtu Eesti julgeoleku.

Euroopast. Meenutagem Silvio Berlusconit, Jacques Chiraci või Helmut Kohli – kõik need riigijuhid (isiklikult või koos oma parteidega) on sattunud rahaskandaalidesse. Kõik nad on osa euroopalikest väärtustest. Nagu ka Soome endine peaminister Matti Vanhanen ja välisminister Ilkka Kanerva, kes ei suutnud oma rahaasju korraldada nii, et need näiksid puhtaina.

Seaduste – olgu need mõistlikud või mitte – rikkumine ei tohiks olla aktsepteeritav ka Eestis. Ometi võiksime natuke rahulikumalt möönda, et meie annetuste skandaalis pole midagi unikaalset ning et annetajate soovis end mitte avalikustada ei ole tingimata ohtu Eesti julgeolekule. Julgeoleku-kaardi pidev väljakäimine, õigemini selle devalveerimine ei muuda meie olekut julgemaks, pigem vastupidi. Umbusu ja üksteise kahtlustamise õhkkond tüürib riiki kaugemale demokraatiast, lähemale politseiriigile.

Milline ka ei oleks Silvergate’i õiguslik ja poliitiline lahend, olukord on muutunud ja muutub igal juhul. Ma ei jaga mõnede arvajate meeleheidet, et Eestis võidakse kirjutada ja rääkida mida iganes, aga tegelikult jääb kõik vanaviisi. Ei jää. Ei usu, et Edgar Savisaar kipub uuesti Moskvast raha küsima (kui talle seda üldse enam pakutakse). Ei usu ka, et Eesti ärimehed enam tahaksid oma raha anonüümselt erakondadele annetada. (Probleemiks võib kujuneda, et korruptsiooni foon kahandab soovi millises tahes vormis edaspidi annetada.)

Võibolla innustab mõnd Eesti poliitikut ignorantsusele Egiptuse presidendi valimisel juhtunu – rahva enamus ei jaga üldsegi neid tundeid ja mõtteid, mis võimendusid väljakutel või sotsiaalmeedias. Egiptuse kogemuse järgi ei peaks võim sotsiaalmeediat ülearu kartma, ja võimukandjad maailma eri paigus sellise järelduse kindlasti ka teevad.

Sotsiaalmeedia ühendab inimesi eeskätt huvigruppide siseselt, Paolo Mancini järgi kajakambritesse, kus kuuldakse vaid enda ja oma sõprade häält. «Halval» võimul on võimalus sotsiaalmeedia abil huvigruppe vastandada ja konflikte vajadusel ise esile kutsuda.

Ühiskonna sidustajana on hoopis olulisemaks tõusnud ajakirjandus. See ilmnes eriti selgelt Norras Breiviki tapatöö järgsetel päevadel, mil sotsiaalmeedia langes vihakrampidesse.

Egiptuses on ajakirjanduse katvus ja mõju väga tagasihoidlik. Nii ka Lõuna-Euroopas. Kuivõrd muid võimalusi pole, siis lahendatakse lahkhelisid tänavatel – tullakse netikookosest välja ja lüüakse ettejääjail nina veriseks. Mõned lüüakse päris maha.

Eestis, nagu ka Põhjamaades, on ajakirjandus säilitanud ulatusliku katvuse: paberil ja netis, teles ja raadios. Seepärast oleks Eesti poliitikuil riskantne loota, et ajakirjanduse hoiakud ja rahva enamuse tegelik tahe on kaks ise asja.

Eesti-sugusel väikesel meediaturul on ajakirjanduse ellujäämise eelduseks võimalikult paljude inimeste meelsusega arvestamine. See peaks ajakirjandust hoidma tagasi liialdustest ja äärmustest. Väiksuse kaasnähuks on isiklik seotus. Kõik tunnevad justkui kõiki. Ühtviisi delikaatses olukorras on aeg-ajalt uurijad ja kohtunikud, arstid ja ajakirjanikud.

Kas vabal ajakirjandusel on sellises olukorras Eestis lootust? On, kui ajakirjanduse institutsionaalne iseseisvus seisab kõrgemal üksiku ajakirjaniku või aktsionäri isiklikust sümpaatia- ja antipaatiatundest. Freedom House’i järgi on seni seisnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles