Juhtkiri: jututubade vajalikkusest

NATO koondab ka 21. sajandil olulisi väärtusi
 

Viimastel aastatel on mõned kodumaised poliitikavaatlejad nentinud, et Põhja-Atlandi allianss pole ikka enam see organisatsioon, kuhu me omal ajal pürgisime ja mille liikmeks meid 2004. aastal võeti. Omamoodi on neil ju õiguski – iga (rahvusvaheline) organisatsioon, kui ta tahab olla kestlik, peab aja jooksul ümber kohanema ja ka muutuma. Kuid samas ei ole kriitikuil õigus põhimõtteliselt: NATO pole muutunud oma olemuselt ja väärtustelt. See lihtne tõdemus ongi meile peamine.

Ka äsja Tallinnas peetud ­NATO parlamentaarse assamblee istungit (niisuguseid peetakse kaks korda aastas) võib ju nimetada üheks suureks jututoaks. Aga kui seesuguseid jututubasid ühel päeval enam ei oleks, jõuaksime tõsiste konfliktideni kiiremini, kui praegu karta oskame. Vaadakem kas või teemade tõsidust seekordsel assamblee istungil. Afganistani tulevik (mille raportöör oli, muide, Sven Mikser), Lähis-Ida ja teised maailma pingekolded, muutuv geopoliitiline olukord Põhja-Jäämerel, NATO suhted Venemaaga jne. Ning loomulikult alliansi enda tulevik.

Viimasel kümnendil on riigid silmanähtavalt pööranud pilgu rohkem oma siseasjadele. Maailm killuneb. Probleemid ei ole enam need, mis olid eelmisel sajandil. Ohud, nagu eksperdid ütlevad, on asümmeetrilised. Kuid NATO-l on olemas kõik eeldused mitte olla külma sõja aegne jäänuk. Tegelikult on ka allianss näidanud, et tahab ja suudab uuenenud ohtudele vastu seista.

NATO elujõulisuse tõestuseks on kas või 2010. aasta novembris Lissabonis kinnitatud alliansi uus strateegiline kontseptsioon, milles sõnastati eesmärgid järgmiseks kümnendiks. Ainuüksi tõsiasi, et võrreldes paari aastakümne taguse ajaga põhjalikult muutunud julgeolekuoludes suudeti läbirääkimistel jõuda ühiste allkirjadega dokumendini, näitab liitlaste usaldust ja on omaette väärtus.

Sest olgugi et riskid on teistsugused, ei ole nad riikidele kuigivõrd vähem ohtlikud. Ja ühtsuses on endiselt suur jõud. Nii on NATO asunud otsustavalt tegelema küberjulgeolekuga ning siinkohal on Eesti suutnud end mitte ainult pildile saada, vaid ka pildil hoida. Kui lisada ka Eesti panus Afganistani missiooni ja kaitsekulude suurendamine kahele protsendile SKTst – samal ajal Euroopa võlakriisiga –, annab see kokkuvõttes aluse loota, et ka meie sõnal, hoolimata meie väiksusest, on järjest enam kaalu ka niisugustes küsimustes, mida oleme tähtsaks pidanud: näiteks NATO edasise laienemise teema, eriti Gruusia.

Igatahes on USA riigisekretär Hillary Clinton sel kevadel nimetanud Eestit oluliseks liitlaseks ja see pole niisama sõnakõlks. Äsja Chicago tippkohtumisel kinnituse saanud Balti õhuturbemissiooni jätkumine oli samamoodi signaal, et väikeste riikide huve ei jäeta arvestamata. See süvendab usku ja usaldust.