Martin Pau.

FOTO: .

Kui meie parteid soovivad Silvergate’iks ristitud rahaannetuste skandaalis kahekümne aasta madalaimale tasemele langenud usaldust enda vastu suurendada, tuleb neil kähku kokku leppida ja seaduseks teha tingimus, et annetused parteidele saavad käia ainult pangaülekannetena.

Veelgi kaugemale minnes: kui annetaja ei suuda järelevalveorganile, olgu see riigikontroll, kaitsepolitsei või mõni kolmas, veenvalt tõendada raha allikat ning et see on jäägitult puhas ja seaduslik, makstakse see automaatselt riigikassasse. Müüsid sa oma vanu kuldmünte või oli triiphoones erakordne meloniaasta – kui kviitungit pole, kui pangakontol jälge pole, siis loe oma annetus olematuks.

Eelmisel nädalal jõudis mälukaotuse epideemia poliitikute hulgas kahjuks jõudsalt levida, juba neilt ärimeestelegi üle kanduda. Varsti ei mäleta enam valija, miks ta Reformierakonna võidule hääletas. See hea, mis siis oli, on hämade mutta tallatud.

Kui jätkub erakondade rahastamise järelevalve komisjoni juhi Ardo Ojasalu stiilis infantiilne keerutamine aiaaugu ümber (sularaha on maksevahendina seaduslikult lubatud ja üht maksevahendit keelata pole mõistlik), kui ükski erakond sularahaannetuste kaotamiseks seadusemuudatust ei algata, siis luban, et järgmistel valimistel ma ühegi praegu riigikogus oleva partei poolt ei hääleta.

Ning kui Silver Meikari moodi mõtlejad alternatiiviks uut parteid ka ei tee, siis esimest korda oma 19-aastase valijastaaži juures ma valimistele ei lähe. Ja uskuge, minusuguseid, kes senimaani on võtnud valimaskäike kui kodanikukohust ja mitte kui soovikontserti, kus igaüks peab saama täpselt oma maitse järgi, on veel.

Üldrahvalik arutelu, mis praegu parteide rahapesu ümber käib, pakkus hiilgava võimaluse enesepuhastuseks. Ma ei pea silmas ainult poliitikuid, vaid meid kõiki, kes me oleme kodanikena lasknud sellel silmakirjatsemise ja vassimise paraadil sündida.

Üks enesepuhastuse osa on mitte häbeneda oma maailmavaadet, teine osa õppida tingimusteta sallima teiste eelistusi. Üks sularahapesu õigustusi on ju olnud väidetav annetajate soov mitte saada külge ühe partei märki, sest homme loodetakse teise partei juhitavas omavalitsuses äriotsa.

Meikar viskas Reformierakonnale palli, otsekui öeldes: teil on võimalik tõtt rääkides ja kahetsedes väljuda sellest haisvast mängust võitjana. Mis olnud, see olnud. Võimaluse esimesena reageerides julguspunkte teenida magas Reformierakond paraku maha, aga ma usun, et neil on ikka veel võimalus Rahvaliidu saatusest pääseda. Loodan siiralt, et parteid üheskoos tukkudes meid demokraatia loojangusse ei juhata.