Silver Meikar

FOTO: A.Peegel

Küllap on Silver Meikar (34) isegi nõus, et kui ta oleks praegu riigikogu liige, siis ei oleks sel nädalal ilmunud Postimehes ka tema arvamuslugu, mis vallandas nn Silvergate’i. Aga ometi tegi Meikar midagi, mida ei ole teinud paljud teised poliitikud, kes riigikogust välja jäid.


Ajakirjanikul kujuneb aja jooksul inimeste suhtes teatud vaist. Olen Meikariga korra eraviisiliselt kohtunud ja palju telefonitsi suhelnud. Minu vaist ütleb, et see mees ei valeta. Ja miks ta peakski?

Vaist ütleb ka seda, et Meikar jääb olemuslikult vägagi kaugele klassikalisest poliit­broilerist. Ta on tõesti erakordselt avatud inimene ja tal on väärtushinnangud, ilgutagu tema motiivide üle palju tahetakse. Küll on ta kusagil Valgevenes või Ukrainas barrikaadidel. Küll võtab ta meedias sõna siis, kui Otepää vallavalitsus üritab vastu elanike tahtmist kooli kinni panna.

Sel talvel viimase Otepää-skandaali ajal võinuks Reformierakonna juhid ju märgata, et selle kodaniku- ja demokraatiaaktivisti abil võiks ajada tulevastel valimistel kokku kenakese hulga hääli, aga selle asemel mees marginaliseeriti. Nii tehtigi valik häältekao ja Otepääl lammutavate reformierakondlaste kasuks. Aktivisti tasalülitamine oli erakordne rumalus, mis ainult kinnitab Reformierakonna sisemist stagneerumist.

Ja eks siis mängis Meikar oma peas mõttega «mis oleks, kui ... ». Mis oleks, kui võtaks ja viskaks sellesse stagneeruvasse seltskonna ühe piraka pommi ja vaataks, mis edasi juhtub. Ja kui säärase tüpaažiga tegelased hakkavad juba niimoodi arutlema, siis lõpuks pomm kindlasti ka lendab.

Meikari ülestunnistusega seonduv määrab tegelikult palju enamat kui parteide rahastamise tulevik. Esiteks muidugi Reformierakonna enda perspektiivid.

Erakonna poliitikute senised reaktsioonid viitavad sellele, et oravapartei on kaotanud sisepuhastumisvõime. Möödas on ajad, mil Signe Kivi otsustas tagasi astuda kohe, kui tema haldusalas asuva kultuurkapitali juht varastas miljoneid kroone.

Nüüd aga märkame ringkaitsesse tõmbumist, skeemiga seotud erakondlaste väljalülitatud telefone ja täielikku eitusse laskunud justiitsministrit Kristen Michalit. Kõige masendavam oli minu jaoks teada saada, kui hirmunud on Reformierakonna siseasjust kõneledes ka need inimesed, kes ei kuulu enam erakonda. Mis siin veel rääkida neist, kes oravaparteist otseselt sõltuvad.

Skandinaavia riikides oleks minister sellise skandaali peale viivitamatult tagasi astunud, meil aga aetakse ignorantset joru süütuse presumptsioonist ning sellest, et tagasi astudes tunnistaks end süütuks pidav Michal end ju süüdi. Vana demokraatiaga riikide väärtushinnangute järgi peaks ta end aga viivitamatult poliitikast taandama, kuni kestab uurimine.

Teiseks panevad riigikogu endise liikme Meikari juhtumi järelmid suuresti paika selle, kui ausad on meie tulevikupoliitikud, kes tegutsevad praegu noorteorganisatsioonides. Kui võidab tema, võib meil olla tulevikuski poliitikuid, kes on valmis viskuma tõe ja õigluse nimel ambrasuurile. Kui ta aga kaotab, siis on see selge signaal noorerakondlastele, et hallide skeemidega tuleb leppida ja neid ei tohi vaidlustada.

Pole ju saladus, et küsitavatesse skeemidesse kaasati ka noorteorganisatsioonide liikmeid, kellele õpetati nõnda varakult pätikombeid. Mis väärtushinnangutega tulevad need noored suurde poliitikasse?

Ja kui nüüd meie peaminister teatab, et seadustada tuleks tegelik olukord ehk ettevõtete annetused erakondadele, siis saab terve rahvas signaali, kui seadustest ülemaks võimuparteilased end tegelikult peavad.

Sisuliselt soovib valitsusjuhist Reformierakonna esimees Andrus Ansip häbitult ebaseadusliku tegevuse lubamist, selmet mõista salaannetused üheselt ja igasuguste «agadeta» hukka. Meie käes on võim ja vajadusel kohendame seadused vastavalt oma tegevusele!

Sama hästi võiks salakaubavedaja nõuda salakaubavedamise dekriminaliseerimist, sest salakaubavedu on levinud nähtus.