Professor Mancini: ärgem kuulakem vaid iseenda jutu kaja!

Paolo Mancini Foto: Liis Treimann

Perugia ülikooli professor Paolo Mancini ütleb intervjuus Mart Raudsaarele, et massi­auditooriumi asemel on nüüd niši­auditooriumid.

Professor Paolo Mancini, eile pidasite huvitava ettekande konverentsil «Quo vadis, Eesti ajakirjandus?». Muu hulgas arendasite «kajakambri» kontseptsiooni [ühiskond, kus inimene kuuleb peamiselt iseenda ja oma sõprade häält]. Kas sellises keskkonnas peamegi tulevikus indiviididena elama?

Mitte ilmtingimata! Ent mõistagi võib see olla osa meie tulevikust. «Kajakambri» idee pärineb juuraõppejõult Cass R. Sunsteinilt, kes kirjutab muudatustest, mida meie ühiskonnas võib põhjustada uue tehnoloogia areng. Tõepoolest, kui ma pean kasutama internetti, meeldib mulle kasutada internetti, kus on mu sõbrad, kes on kogenud minuga sarnaseid elamusi.

Mõistagi on internet avatud ning võin sealt leida informatsiooni kõikvõimalikest allikatest. Sellest hoolimata – kui mõtleme sotsiaalvõrgustikele, blogidele – leidub üha enam neis inimesi, kes juba jagavad üksteise vaateid. Samas võib internetist leida igalt poolt tulevat informatsiooni.

Näiteks ütlesite, et teie poeg on teist mõnes mõttes enam informeeritud.

Ta teab palju, isegi vaatamata sellele, et tal ei ole televiisorit [mis on suurenev trend noorte seas]. Kuid ta kasutab pidevalt internetti. Hüva, mõelgem hetkeks oma kaasaskantavatest [kommunikatsiooni]seadmetest nagu nutitelefonid.

Need pakuvad võimalust olla maailmaga kontaktis isegi siis, kui sul ei ole oma arvutit. Ja muidugi, poeg saab informatsiooni igasugustest allikatest, ent samal ajal on ta pidevalt nutitelefoni teel ühenduses oma sõpradega, kes jagavad sarnaseid vaateid.

Ütlesite, et sotsiaalmeedia pakub ohtralt võimalusi, ent võivad tekkida kogukonnad, mis ei suhtle üksteisega kuigi palju.

See on teine oht, mida ma näen. Ühelt poolt suureneb võimalus kontakteeruda maailma mitmesuguste ja erinevate allikatega. Teiselt poolt on risk, et n-ö koht või väljak ühiseks kokkusaamiseks – mida on võimaldanud suured ajalehed, mille lugejaskond on suur –, läheb kaduma, kui tekivad erinevad kogukonnad, mis ei räägi üksteisega.

Seega, rohkem informatsiooni: jah! Rohkem võimalusi olla informeeritud: jah! Ohuks on see, et ma sulgun omaenda kogukonda, suhtlemata teistega.

Rääkides tehnoloogilise arengu tagajärgedest, nimetasite ka poliitilise osalemise muutumist.
Ühelt poolt on toimunud kahtlemata väga positiivseid muutusi: kui räägime näiteks sotsiaalmeedia rollist araabia kevade algatajana. Millised on võimalikud negatiivsed tagajärjed poliitilisele osalusele? Mainisite neist ühena hajutatud, ent nõrgemat valvekoera funktsiooni valitsuse tegevuse üle.

Ma ei ole väga kindel, et õige on rääkida positiivsetest või negatiivsetest tagajärgedest. Rääkides näiteks poliitilise osaluse võimalustest, siis kahtlemata need võimalused suurenevad. Samal ajal on tegemist uudse osalusega, see on vähem institutsionaliseeritud …

… näiteks mainisite Piraadi-partei edu maailma parlamendivalimistel …

Jah, uudne osalus on ebastabiilsem ja fragmenteeritum. Valitsus ei pea astuma läbirääkimistesse üksnes ühe partneriga, vaid paljude partneritega. Olukord muutub keerulisemaks. Indiviidi ja kogukonna kontrollivõimalused valitsuse tegevuse üle suurenevad.

Aga küsitavaks jääb, kas see kontroll on sama tõhus, nagu ta on olnud siiani. Nüüd on massiauditooriumide asemel tegemist nišiauditooriumid. Kui aga vähem inimesi on kaasatud [konkreetsesse apelli], võib valitsus neid kergemini ignoreerida.

Lisaksin, et suurim negatiivne tagajärg – kui soovite nõnda öelda – või risk on poliitilise polarisatsiooni risk [teisisõnu, ühiskonnas tekivad erinevad leerid, kelle dialoogivõime üksteisega on nõrk]. Seda mitte üksnes uue tehnoloogia tõttu, vaid ka meedia kommertsialiseerumise tõttu.

Kommertsialiseerumise tõttu?

Jah, turg [või lugejaskond] on väga tükeldatud. Iga meediaväljaanne on suunatud enda nišiturule. Võivad tekkida väga polariseerunud [vastandikel seisukohtadel olevad] nišiauditoorumid.

Tuginetakse üksnes oma nišis toimuvale ja seal juba eksisteerivale arvamusele. Seda enam, et varem ühist arutelu võimaldavate suurte telekanalite ja ajalehtede auditoorium väheneb.

Võtame näiteks USA telekanali Fox News, mida on põhjalikult uuritud. Kuidas Fox Newsi näitel avaldub uus polariseerumise tendents, mille suunas Ameerika ühiskond liigub. Barack Obama, 9/11 jne. Fox News on valinud oma nišiauditoorumi ja pakub neile meeldivaid uudiseid.

Muuseas, kas oleme näinud polariseerunud poliitika ja fragmenteeritud kommunikatsiooni vilju äsjastel Kreeka parlamendivalimistel? Parlamenti on pääsenud nõnda palju uusi erakondi, et ilmselgelt ei suudeta üksteisega läbi rääkida.

Jah, see on üks juhtum. Ma ei ole küll kindel, kui palju on selle taga meedia ja kui palju majanduskriis. Kindlasti ei taha ma öelda, et kõik oleneks üksnes meediast. Ja taas näeme olukorra keerulisust. Kui keeruline on valitseda praegu Kreekat! Nõnda keeruline, et see on viinud juunikuus toimuvate uute valimisteni.

Mainisite oma ettekandes ka, et ajakirjandusharidus peab arvestama sellise ühiskonna keerulisemaks muutumisega.

Jah, see on suur probleem, nimelt eksisteerivad vastandlikud suundumused. Ühelt poolt soovivad ajakirjanikud selgepiirilist ja põhjalikumat haridust. Teisalt, kuidas on võimalik käsitleda väga eripalgelist meediasüsteemi?

Olin mõni nädal tagasi Poolas, seal käib avalik-õigusliku ringhäälingu reformi debatt.

Ajakirjanikud soovivad uut regulatsiooni. Ent kuidas reguleerida internetti? See ei ole kuigi lihtne.

Mis puutub ajakirjandusharidusse, siis vanasti oli lihtne öelda [üliõpilastele], et tehke reporteritööd ja kirjutage artikkel. Eksisteerisid selged žanrireeglid. Ent millise artikli kirjutamist õpetada nüüd? Ka ajakirjandushariduse teemade valdkond muutub keerulisemaks.

Hüva, küsin teie käest. Koolitate ajakirjanikke. Kas te koolitate ka blogijaid?

Ei. Eraldi mitte. Ent see on üks oskusi, mida ajakirjanik peab tulevikus ilmselt valdama.

Hästi, blogimist on võimalik õpetada. Ent kuidas suhestub blogimine uudisliku materjaliga?

Seda on väga raske koolis õpetada. Tõenäoliselt on teil ­õigus, et tuleks võtta suund ajakirjanike õpetamisele, kuidas õigesti interpreteerida blogides olevat materjali. Internetis oleva materjali mitmekülgsus on mõnes mõttes probleemiks.

Kuidas nende väljakutsetega toime tulla?

Küllap tuleks kombineerida omavahel tehnilist haridust ja samuti üldist baasharidust. Ühelt poolt sunnivad ühiskonnas toimuvad arengud meid spetsialiseeruma, teiselt poolt on vaja ka üldist haridust.

Eelmisel nädalal olin Budapestis Kesk-Euroopa Ülikoolis, kus nad alustavad meediapoliitika uue programmiga. Ka seal oli jutuks, kuidas õpetada uusi meediapoliitikaid ja ühitada seda ühiskonna keerulisemaks muutumisega, et valdkonnas tegutsevad uued inimesed oleksid sellest teadlikud.

Üsna hõlbus oli juhtida maailma, mis oli jaotunud kahe bloki vahel.

Külma sõja ajal?

Jah, see oli lihtne! See oli väga dramaatiline, ent samas väga lihtne. Praegu on rohkem riike, rohkem huvirühmi.

Aga mis siis, kui inimesed tüdinevad keerulisest ühiskonnast ning soovivad taas lihtsust ja kõva kätt?

Ei-ei, inimesed ei saa tüdineda! Bruce Bimber on kirjutanud huvitava Ameerika kommunikatsiooniajaloo raamatu «Information and American Democracy: Technology in the Evolution of Political Power», mis räägib tehnoloogia rollist. Ma ei taha öelda, et elame maailmas, mida juhib tehnoloogia, ent tehnoloogia on oluline! Isegi kui inimesed tüdinevad keerulisemaks muutuvast ühiskonnast, ei ole protsess peatatav.

Lõpetuseks, mis on teie meelest nendes arengutes suurim väljakutse Eesti riigile ja rahvale?

Te kujunete globaliseerumise käigus palju suurema maailma osaks. Selle käigus tõenäoliselt muutub teie keel üha vähem tähtsamaks ning suurema rolli omandab inglise keel, sest maailm ei kõnele eesti keelt. Reaktsioonina üleilmastumisele tekib lokaliseerumine.

Jah, Eesti saab osaks globaalsest maailmast, kuid küllap suureneb soov säilitada oma identiteeti. Nii on juhtunud paljudes väikestes maades. Tõenäoliselt lähitulevikus tuleb jutuks eesti keele säilimise problemaatika: väheusutav, et soovite eesti keelest loobuda.

Aga kommunikatsiooni kui sellise tähtus maailmas suureneb?

Muidugi!

Mart Raudsaar on Tallinna Ülikool meediaõppejõud ja ajalehtede liidu tegevdirektor.