Arko Olesk.

FOTO: Mihkel Maripuu

Arutletakse, et Maa on jõudnud antropotseeni. Inimese pöörav vägi on maakera pinda muutnud juba nii palju, et meie tegevus juhatab geokronoloogilisel skaalal sisse uue ajastiku, argumenteerib üks rühm teadlasi.

Täppisteaduslikus mõttes tähendab see seda, et miljonite aastate pärast näevad geoloogid kivimikihte vaadates umbes praeguse hetke kohal selget joont, mille tõmbavad prügi, betoon, atmosfääri muutunud keemiline koostis, fossiilikihtides vahetunud loomad ja muud inimtegevuse jäljed.

Kuid juba meie praeguses ajas liigub meemina mõte alanud epohhi määratlemisest antropotseenina kui tabav lühikokkuvõte tundest, et midagi on inimese ja looduse vahekorras viimasel paaril aastasajal või isegi aastakümnel pöördumatult muutunud.

Terminis «antropotseen» näib peituvat kaugelt üle geoloogia piiride ulatuv teatud intuitiivne külgetõmbejõud, ahvatlev hinnangulisus, mis resoneerib kindla populaarse vaatega tänapäevasele elule. Vaatega, et inimene on läinud liiale, paljud meie hädad ja mured on põhjustatud kaugenemisest loodusest, imedes tühjaks hinge ja laastades tervise.

Koduaia puult nopitud õun, vaarikavartest tee, isegi kartulivagude vahel küürutamine – võrreldes taimemürke täis importpuuviljadega, pakenditest kireva supermarketi või apteegi riiulivahega tundub see kõik ju emotsionaalselt lähedasem. Pealegi usume selle kindla peale olevat ka tervislikuma, keskkonnasõbralikuma ja seeläbi – kas pole? – ka moraalselt väärtuslikuma.

Jälgides debatte, milles vastandatakse mahe- ja tööstuslikku põllumajandust, alternatiivset ja tavameditsiini või erinevaid toitumissoovitusi, on selge, et looduslikkusest on ammu saanud väärtushinnang.

See on kasutusel kui puhtuse, terviklikkuse ja kasulikkuse sünonüüm, pakkudes ühtlasi lunastust, tagasipöördumist Vargamäele. See meenutab meile kadunud aega, olgu siis omaenda lapsepõlve, mil ei olnud allergilisi ega ülekaalulisi lapsi, või veel kaugemat müütilist minevikku, mil inimene ja loodus elasid harmoonias. Aega enne võõrandumist.

Selline rousseaulik kujutelm on mitmes mõttes kõver. Kanada esseist Andrew Potter kirjeldab raamatus «Authenticity Hoax», kuidas tunne, et mõtestatud elu ei ole moodsas globaliseerunud, kommertsialiseerunud ja individualiseerunud maailmas enam võimalik, tõukab inimesi otsima ehedust, loomulikkust. See suunab meie elustiilivalikuid, sunnib aina otsima seda, mida tunneme olevat kaotsi läinud.

Potter näitab vahedalt, et nende autentseks peetud eesmärkide poole püüdlemine on tegelikult uus staatusekonkurentsi vorm ning silmapiiril terendavad eheduseoaasid osutuvad tegelikult võõrandumistundest loodud konstruktsioonideks. Võõrandumistunne vajab toimimiseks teooriat selle kohta, mis on ehe ja olemuslik. Selliste maailmade loomisest on saanud turundusvõte.

Keskkonnaajaloolased kipuvad uskuma, et jutt inimese ja looduse kunagise harmoonia ajastust on üks selline miraaž. «Romantiline müüt minevikust, kus inimesed elasid kooskõlas loodusega, vastandina tänapäeva inimkonnale, kes on äkitselt õigelt rajalt kõrvale astunud, on täiesti vale,» on öelnud Oslo ülikooli ajalooprofessor Finn Erhard Johannessen.

Ajalugu pakub arvukalt näiteid ühiskondadest, kes on ise oma hääbumisele alla kirjutanud, kurnates oma keskkonna elukõlbmatuks. Kuulsaim neist on Lihavõttesaar. «Inimesi on alati huvitanud ellujäämine,» lisab Johannessen.

«Eksistentsi piirid olid vanasti kitsamad, inimesed tegid, mida nad pidid tegema.» Loodushoiu mõttes tähendab see lihtsalt seda, et minevikust eeskuju otsimise asemel peame selle looma ise, lähtudes oma praegusest minast.

Minevikust eeskuju otsides tekib ka alati probleem, kuhu fikseerida loomulik olek. Mille suhtes asume hindama, kas praegune olek on looduslik või tehislik? Ja kui palju? Milline hetk maakera nelja ja poole miljardi aasta vanusest ajaloost väärib, et põlistada see kõige ehedamana?

Tavaliselt püütakse seda leida nii kaugelt, kui mälu ulatub. Kuid milline mälu? Inimese mälu ei ulatu üle mõne aastakümne, selles kumavad helgelt ehedana «meil aiaäärne tänavas»-hetked.

Kogukonna mälu võib küündida mitme põlvkonna, kultuuri mälu aastasadade taha. Maastiku mälusse on jäädvustatud aastatuhanded, Eestigi metsade ja põldude asetusest võib välja lugeda muistset maakorraldust ja inimeste tegevuse jälgi. Maa enda mälu, ladestunud kivimikihtide kujul, jõuab välja planeedi imikupõlve ja on elu jooksul näinud nii palme Arktikas kui liustikke ekvaatoril. Mis tahes fikseerimine on iseenesest juba kunstlik akt.

Millisest hetkest ületas ka inimene selle hapra piirjoone loodusharmoonilise ja võõrandunud oleku vahel? Mis defineerib olemuslikku käitumist? Kui kunstlikuks määratleda kõik väljaspool geenide ja neisse kodeeritud instinktide ettekirjutatu, siis on kogu inimkultuur tehislik.

Kas loomade kodustamine ja sordiaretus on looduslik tegevus või juba «puhta» looduse rüvetamine? Või astume keskkonda muutva tegevusega üle punase joone siis, kui mängu tuleb raha?

Kui see ulatub kaugemale pelgalt tehnilisest kirjeldamisest, on asjade lahterdamine looduslikuks või kunstlikuks sisutu. Väärtushinnangutega laetuna juhib see võimas binaarne opositsioon meie käitumist eriti toidu ja tervise vallas. Kellel ei tekiks tahtmist vältida E-aineid või eelistada ravimteed tabletile? Üks neist on ju a priori kahjulik ja teine hea.

Usk looduslike ainete ülimuslikkusse võrreldes inimese looduga on paradoksaalselt väga inimkeskne mõtteviis. Loodus on miljonite aastate jooksul loonud evolutsiooniliste mehhanismide abil tohutus koguses igasuguseid ühendid, mis kõik täidavad vastavas organismis kindlaid ülesandeid.

Mõningaid neist on inimene enda jaoks kasutama õppinud, avastanud ehk, et kindla taime leotis leevendab vaevusi, teine jälle tõstab meeleolu, kolmas tuleb kasuks kanga värvimisel.

Kuid ükski neist pole looduse poolt loodud selleks otstarbeks, need on meie enda avastatud juhuslikud kõrvaltoimed. Uskumus, et loodus on inimkonda ettenägelikult varustanud taimsete ravimitega igaks võimalikuks tõveks, on tegelikult võrdväärne Koperniku-eelse maailmapildiga, mis asetas Universumi keskmesse Maa.

See, mida teeb inimene, ei erine olemuslikult sellest, mida teeb loodus – kuid ta teeb seda sihiteadlikult. Loodus ei otsi probleemile lahendust, vaid leiab juhuslikkuse läbi tekkinud lahenduse jaoks sobiva probleemi. Inimene kiirendab ja suunab protsesse, kompab võimalusi, milleni loodus poleks pruukinud oma juhuslikke teid pidi niipea jõuda. Ent tulemusi piiravad needsamad universaalsed loodusseadused. Kas on meil siis põhjust väita, et meil on üldse midagi olemuslikult kunstlikku?

Inimene on liik ja allub evolutsiooniseadustele. Iga liik kujundab oma keskkonda ja iga keskkond kujundab seal elutsevat liiki. Inimkonna käitumine maakera ümberkujundajana ei ole põhimõtteliselt teistsugune kui tammi ehitava kopra või mulda kobestava vihmaussi oma.

Tuumajaamade ehitamine, taskukoeratõugude aretamine või uute vähiravimite sünteesimine on kõik lihtsalt üks uudne vorm oma keskkonna kujundamisest. Meie teguviisile annab aga hinnangu evolutsiooniline protsess: kas liik suudab säilitada oma keskkonnaga tasakaalu, mis tagab tema kestmise? Tasakaalu tagavate tegurite loetelu ei lange ühele kindlale poole looduslikku ja tehislikku eraldavast joonest.

Vaidlustamata seda, et meie loodud tehnoloogiad on paljude inimlike ja keskkonnaprobleemide allikas, juhib probleemide taandamine pelgalt loodusliku ja tehisliku vastandamisele tähelepanu kõrvale tegelikelt põhjustelt ja lahendustelt. Sildistamine on mugav ja aitab eirata asjaolu, et iga juhtumiga tuleks tegeleda eraldi.

Mitte otsustades skaalal «hea-halb» või «looduslik-tehislik», vaid vaadates, kuidas see sobitub meie kui liigi keskkonda, kujundab seda ja mõjutab meie evolutsiooni. Täiuslikku olekut pole kunagi olnud võimalik fikseerida, seda pole eksisteerinudki.

Õuna otse puu küljest võtmine jääb alati emotsionaalsemaks aktiks kui samasuguse puuvilja torkamine ostukorvi või samade toimeainetega tableti neelamine. Sekulariseerumise, liberaliseerumise, urbaniseerumise ja kapitalismi tekitatud võõrandumine peab leidma endale parema väljundi kui ihalus müütilise kuldajastu järele. Olgu selleks siis leppimine uue, tehislikuma looduslikkusega või keskkonna teadlikum ümberkujundamine emotsionaalset faktorit arvestades.

Praegune aeg ei ole rohkem ega vähem looduslik kui mis tahes muu aeg Maa ajaloos. Meie käitumine ei ole rohkem ega vähem loomupärane või -vastane kui mis tahes teise liigi oma. Meie oleme looduse osa ja  «antropotseen» on lihtsalt termin, kirjeldamaks meie loodud keskkonna tulevasi jälgi. «Looduslik» ei saa olla väärtushinnang.