Triin Vihalemm.

FOTO: Peeter Langovits

Niinimetatud Silvergate’i skandaal on erakondade sisehirmude tõttu takerdunud suletud aruteluringi, mis takistab erakondade rahastamise probleemi tuumani jõudmast, kirjutab Tartu ülikooli kommunikatsiooni- uuringute professor Triin Vihalemm.

Skandaalist on silma jäänud erakondade üsnagi üksmeelne ringkaitse sõnumiga, et midagi ei ole olnud ning rõhumine väga tugevasti sellele, et asjaga peaksid tegelema kompetentsed institutsioonid eeskätt prokuratuuri näol.

Mina näen seda, et enesekriitilisuse noot või vajadus enda organisatsiooni sisse vaadata on puudunud. Erakonnad esitavad ennast nii, et seaduse raames on kõik korrektne.

See on vastuolus kodanikelt tulevate sõnumitega. Just audiotooriumi eelduste mittearvestamine või vähene tundlikkus nende suhtes võib olla see, mis ei lase parteide kõneisikute kommentaare ja põhjendusi uskuda.

Need traagelniidid on ju näha – inimesed räägivad ühte ja sedasama juttu, et kuidas rahaülekanded on toimunud ja miks just sellisel kujul. Samas on ju näha, et reaalne elu on märgatavat kirevam ja nii ühenäolised põhjendused kõigutavad usaldust.

Lisaks esitavad parteid rahastamise skeemi väga lihtsana – inimestel on kampaaniad ja kampaaniatel on kulud, aga erakonnad ei mööna probleemi olemust laiemalt. Kui tekiks ühine valmisolek sellest tegelikult rääkida, siis see nihutaks arutelu edasi.

Praegune tulemus on see, mida ei taotlenud ka kogu selle skandaali vallapäästjad - kriitilist eneseanalüüsi või tahet süsteemi ümber korraldada pole tekkinud. Avalikus arutelus rõhutakse pigem sellele, kuivõrd edukalt prokuratuur oma tööd teeb ja kui edukas on vastastikune süüdistamine. Siit on raske tekitada kriitilist arutelu, kuna need, kelle koduõuel probleem on, eitavad seda. Nad kardavad, et nende seast otsitakse üles patuoinad ja hakatakse süüdi mõistma.

Ma kujutan ette, et avalikkus oleks valmis kaasa arutama, kuidas saaks rahastamine üldisemal tasemel toimida, aga selleks ei ole parteide kõneisikud selgelt valmis.

Skandaali tulemus võib olla kahetine. On avaldatud lootust, et suvi tuleb vahele ja inimeste tähelepanu väsib ära. Tinglikke paralleele võib tõmmata opositsionääridega Moskvas, kus oli ka alguses väga terav kriitika, aga siis ühiskonna tähelepanu väsis ära ja inimesed lõid käega.

Teine stsenaarium on see, et toimuvad näiteks prokuratuuri tegevusega seoses või uute tegurite ilmnemisega sellised arengud, mis viivad lõpuks selle süsteemi kriitilisele analüüsile ja ülevaatamisele. Mõlemad arengud on suhteliselt võimalikud. Ma ei alahindaks ka avalikkuse survet, sest ACTA ümber toimunu näitas, et see siiski toimib.