Ilona Leib: Reformierakond on valinud pika kriisi tee

Ilona Leib. Foto: Erakogu.

Reformierakond on käest laskmas võimalust parteide rahastamise skandaal enda kasuks pöörata, kirjutab suhtekorraldusfirma PR Partner juht ja TÜ lektor Ilona Leib.

Reformierakond on valinud pika, piinliku ja osalejatele kannatusterohke kriisikommunikatsiooni taktika. See on viis, kus osapool ei tegutse kriisi lõpetamiseks, vaid lisab iga päev ja teinekord ka iga tund lõkkesse mõne uue halu, et tuli ei kustuks ja tuleriidal olemine pikeneks.

Seda olukorda ei maksa segamini ajada puhastustulega. Pikka kriisikommunikatsiooni sunnib valima enamasti vildakas eetiline platvorm, mis ei võimalda näha enda juures seda, mis ümbritsevatele päevselge. Enamasti on sellisel juhul positsiooni kujundamise oluliseks teguriks hirm võimu või ameti kaotamise ees.

Teine pika kriisikommunikatsiooni klassikaline põhjus on valed kommunikatsiooniotsused. Tegemist võib olla nii rumaluse kui ka ahnusega. Pikk ja kaua kestev kriisikommunikatsioon sisaldab nimelt palju töid ja tegemisi ning nendeks kuluvat aega, mille eest arve esitada. Edukas kriisikommunikatsioon on aga lühike, valus ja tulevikuks kõiki võimalusi avatuks jättev.

Kriisi võimalused

Kriis näitab inimese tegelikku olemust. Kriis on olemuselt erakordne situatsioon, milles on asjakohased ka erakordsed ja erakorralised tegevused. Ega asjata ei öelda PRis algajate poliitikute kohta: «Andke talle kriis, me teeme temast kangelase!» Niisiis, kriis on suur võimalus läbikukkumiseks ja samas ka erakordne võimalus kangelaseks saamiseks.

Seega ei ole kriisi õppetundide osa see, mida inimesed on teinud, vaid palju enam hoopis see, mida nad teevad siis, kui asi on avalikuks tulnud. See oleks koht küpseks sisuga kaetud kahetsuseks, vabanduseks, riigimehelikkuseks, ka ametist tagasi astumiseks.

Selle asemel oleme me näinud rikkalikku demagoogiapaletti: salgamist, vastaspoole naeruvääristamist, sildistamist ja tema isiklikku ründamist.

Samasse pilti kuuluvad Reformierakonna-poolsed spekulatsioonid Meikari motiivide kohta. Meikari motiividel ei peaks olema tegelikult Reformierakonna jaoks tähtsust. Kogu see ründamine Meikari suunal mõjub kui kehvapoolne ja vähe rahuldav katse pisutki ülestunnistustele järgnenud kannatuste eest kätte maksta. Seda enam, et Silver Meikari enda argument - demokraatia kaitse korruptsiooni eest - on tugevaim väärtus, mis selles kaasuses kaalumiseks on esitatud.

Mida tuleks teha?

Olukorras, kus teadmine Meikari kirjeldatud finantseerimis-skeemist on poliitringkondades üldine ning iga päev toob juurde inimesi, kes ka tunnistavad oma osalemist neis, on mõttetu jätkata tuima eitamist. Reformierakonnal tulnuks valida kohe lühikese kriisikommunikatsiooni taktika. Tuima eitamise asemel on Reformierakonnal viimane aeg tunnistada eksimusi, mitte lasta ülestunnistajate arvu mõõtmatuks, kuni taganeda ei ole enam kuhugi.

Tagasiastumisest võib poliitikule kasu olla, aga see on kiire realiseerimisajaga kapital. Aeg mil seda teha koos särava tagasitulemise võimalusega on kohe-kohe otsa saamas. Küsimus on, kas eksimise avalikuks tulles järgneb ka puhastus või saab kogu ühiskond sõnumi sellest, et korrumpeerudes arvab võim, et see on tema pärisõigus.