Jaak Allik

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Kõrgharidusreformi õppekorraldust puudutavat külge on õppejõud ja üliõpilased juba piisavalt analüüsinud. IRLi «tasuta kõrghariduse» õigustamiseks ettevõetava ümberkorralduse tulemuseks ennustab haridusministeerium ise, et tasuta õppivate üliõpilaste arv kasvab praeguselt 50 protsendilt 60-le. Sotsiaaldemokraadid prognoosivad oma õpingute eest maksma pidavate üliõpilaste suhtarvu kasvu.


2013. aasta sügisest täiskoormusega õpinguid alustavaile tudengeile tagab reform tõesti tasuta esimese semestri, kuid sellega kaasneb üliõpilaskohtade prognoositav vähenemine umbes 30 protsenti, seega ka sisseastumislävendi oluline tõus nii bakalaureuse- kui magistritasemel.  

Raha eest enam endale kõrgkoolikohta tõepoolest osta ei saa ning hariduse eest tasumine jaguneb praegusest ühtlasemalt kõigi tudengite vahel. See aga tähendab, et täiesti tasuta õppimise (30 ainepunkti igal semestril) saavutamiseks ei pea ainult pingutama, vaid ka raha omama, sest ainult õpihimust elada ei saa.  

Lugedes valitsusest vaevaliselt parlamendi poole liikuvat õppetoetuste eelnõu, võiks jutu «Skandinaavia maade tasemel» tasuta kõrgharidusest lõpetada. Soomes kulub kõrgharidusrahast õppetoetustele 18, Rootsis 27, Taanis 32 ja Norras koguni 37 protsenti. Meil läheb selleks seni viis ning Aaviksoo loodab kangelaslikus võitluses rahandusministeeriumiga viia selle näitaja mõne aasta pärast kümne protsendini.

Lihtne arvutus näitab, et kui praegu saab õppetoetust umbes 16–18 protsenti üliõpilastest, siis uut, 135-eurost toetust on planeeritud sel juhul saama pisut väiksem suhtarv tudengeist. Uut toetust nimetatakse vajaduspõhiseks. Selle saamiseks peab üliõpilase leibkonna sissetulek inimese kohta jääma alla 280 euro kuus ning tema õppeedukus igas semestris olema sajaprotsendiline.

Asi pole ainult selles, et kuni 26–aastased täiskasvanud inimesed, sõltumata elupaigast, loetakse kuuluvaks oma vanemate leibkonda, erilise finessina arvestatakse õppetoetus ka vanemate sissetuleku hulka, mistõttu «lapsele» toetuse määramisel võib teises Eesti otsas elav lapsevanem jääda toimetulekutoetusest ilma.

Mis hakkab juhtuma? Küllap sõlmitakse fiktiivseid või kiiresti purunevaid abielusid, see päästaks vanematega samasse «leibkonda» arvamisest. Peamine on aga see, et sellistel tingimustel 135-eurosele õppetoetusele kvalifitseeruv noor on pärit perest, kus vanemate lisatoetusele pole loota. Õppelaen vajab ka käendajaid ning neidki pole kodust võtta.

Järelikult tuleb minna täiskohaga tööle. Selle kõrvalt on täiskoormusega õppimine enamikul erialadel aga lihtsalt võimatu. See aga tähendab, et järgmisel (loe: teisel) semestril ei jää tudeng mitte ainult toetusest ilma, vaid täitmata punktide eest tuleb hakata maksma ka õppemaksu.

Et nii ei läheks, tuleks loobuda vajaduspõhisele toetusele kvalifitseeruvate üliõpilaste puhul semestripõhisest sajaprotsendilisest õppekava täitmise nõudest, mis paiskab nad paratamatult kõrgkoolist välja.

Vanematega ühisesse leibkonda tohiks arvata aga vaid nendega tõepoolest koos elavaid noori, kelle puhul eluase ning osalt ka toit oleks «prii». Ka võiks vajaduspõhist toetust määrata eelmise kuu reaalse sissetuleku alusel, mitte aasta-poolteist vanade tuludeklaratsioonide järgi.

Täiskoormusega kvaliteetset õppimist pole võimalik rajada vaid õppemaksuhirmule. Seda tuleks stimuleerida õppetoetusega, mida saaksid sajaprotsendiliselt õppekava läbivad ning headele ja väga headele hinnetele õppivad tudengid. See aitaks kõrgharidusreformi jalule ja parimal juhul saaksid umbes pooled tudengid sellist stipendiumi nagu valitsusliikmed omal ajal.