/nginx/o/2010/05/13/367310t1h93dd.jpg)
Eestis on tuhande elaniku kohta 330 ruutmeetrit kaubanduspinda. Jälle üks näitaja, mille poolest me Euroopas tublisse esiviisikusse kuulume. Paraku jääme veel alla Norrale (üle 500 m²), Rootsile (ligi 400 m²), Iirimaale ja Luksemburgile (mõlemal ligi 360 m²).
Hoopis vähesega, Eesti omast kümme korda väiksema poepinnaga peavad leppima Bosnia ja Hertsegovina elanikud. Tagatipus on ka Serbia, Kreeka ja Ukraina (40–50 m²). Euroopa keskmine on 220 m².
Kuna me tuhandekesi ühekorraga selle platsi peal ei trügi, peaks ju meile poodidest piisama. Kus sa sellega, meie virtuaalomand aina kasvab. Tartus avati röögatusuur Prisma, Sakus Selver. Muide, Selver lubab tänavu veel kolme kauplust. Lasnamäele kerkib pealinna suurim Maxima, ilmselt kolme tärniga.
Küllap on mitmel pool mujalgi kopp maasse löödud ja avamispeoks plaanid tehtud. Kuigi kinnisvaraspetsialistid on juba pikka aega kinnitanud, et rohkem kaubanduskeskusi pole vaja – eestlaste ostujõud ei jaksa neid ülal pidada.
Majandusliberaalid kordavad nagu mungad mantrat, et konkurents viib hinnad alla. Minu kodust on 10–15 minuti kõnni kaugusel kümme toidupoodi, kus muidugi ka muud kaupa. Konkurents missugune, ometi pole ma märganud, et hinnad oleksid eriti kahanenud.
Mullu tõusid toiduhinnad võrreldes varasema aastaga viis protsenti, tänavust aprilli mulluse jürikuuga võrreldes veel neli protsenti. Isegi konjunktuuriinstituut ei ennusta hinnalangust, kuigi mõnes kaubagrupis võib seda kohati täheldada.
Samas tulevad ligi pooled Eesti pered vaevalt ots otsaga kokku, 13 protsenti elab pigem võlgades ja vaid 38 protsenti võib endale kõike lubada.
Ühe tuntud firmajuhi väitel olevat turunduse rusikareegel selline: hinda tuleb küsida nii palju, kui palju tarbijad on nõus maksma ja kui palju konkurendid lubavad küsida. Ega see laveerimine kerge ole, sest unustada ei tohi ju peamist – kasumit.
Talupojatarkus ütleb, et mida rohkem poode, seda rohkem on ettevõtjad-kaupmehed nende ehituseks ja ülalpidamiseks pidanud raha kulutama.
Laenud, üürid, riigimaksud, töötajate palgad, küte, elekter – kõik see pole kingitus tarbijale, vaid lisandub toidu ja muu kauba hindadele. Nii väga tahaks teada, kui palju on leivapätsis või piimapakis seda päris toidu raha.
Näiteks tootja saab piimaliitri eest 30 sendi ringis, piimast pigistatakse töötlemisel välja koor, lahjendatud joogipiim kiles maksab tavaliselt aga kaks või enam korda rohkem.
Sama lugu on tanklatega. Kütuste aina kerkivad hinnad pitsitavad autoomanikke ja teevad muret ettevõtjaile. Tallinnas tegutseb ilmselt sadu bensiinijaamu. Näiteks Endla tänava ja Ehitajate tee vahel on 4720 meetrit Sõpruse puiesteed, mille ääres või vahetus läheduses asub kaheksa (!) tanklat.
Kas neid tanklaid peab tõesti nii tihedalt olema? Maksavad ju siingi tarbijad kinni lisaks kütuse tegelikule hinnale ja aktsiisile ka üürid, igavlevate töötajate palgad ja muidugi omaniku kasumi.
Kindlasti on ettevõtjatel oma äriplaanid ja kõik poed-tanklad läbimõeldult paigutatud-ehitatud. Tarbijalt pole nõu küsitud, sest tema on ainult vahend investeeringute tootluses.
Aga ma ju ei tahagi, et minu päralt oleks nii palju kaubanduspinda.
Mulle tegelikult ei meeldigi suured poed, kus kõige lihtsamat asja annab otsida. Kuid kes sellest küsib! Külmkapp on toidust tühjavõitu, võtan poekoti, loen eurod-sendid üle ja lähen – konkurentsi tihenemisest oodatava hinnalanguse asemel tuleb mul kinni maksta kaupmeeste investeeringuid.