Juhtkiri: laud Aasia saalis

Viljakas majanduskoostöö eeldab head diplomaatilist esindust
 

Välisminister Urmas Paet ütles veebruaris riigikogu ees, et «piltlikult öeldes oleme suhetes Aasiaga alles teekonna alguses». Tõsi, sellel pildil on reisisiht selge ja plaanid enam-vähem olemas, aga isa sätib lapsi alles turvatoolidesse ja ema kontrollib, et pistikud oleks seinast väljas ja kõik uksed saaksid lukku.

Eestil on praegu saatkond Jaapanis ja Hiinas. Peatselt plaanitakse avada välisesindus Indias ning pärast 2015. aastat Tais ja Koreas. Eesti saatkondade võrgu kujundamine toimub, tsiteerides jällegi välisministri mitmel korral öeldut, «kooskõlas riigi huvide ja võimalustega». Huvipuudust on vaevalt põhjust kahtlustada, pigem on probleem võimalustes – kõhn rahakott ei ole ainult Eesti probleem.

Just omamaise raha nappuse tõttu on Aasias loodetud kasutada Euroopa Liidu välisteenistuse potentsiaali, kuid see pole tulemusi andnud. Euroopa Liidul on suhetes Aasiaga veel kõvasti arenguruumi ja liikmesriikidel pole Aasia-poliitika suhtes ka ühist seisukohta.

Ning isegi kui seda seisukohta püütaks kujundada, on üsna kindel, et reaalsuses hakkaks see riikide oma huvidele vastu töötama ning ilmselt on see ka peamine põhjus, miks seda tehtud pole. Sest kas või majandussuhete arendamise kontekstis on ju selge, et kui Hiina otsib oma kaupade jaoks mõnda akent Euroopa turule, siis on Soome ja Eesti tugevused ja eelised väga erinevad.

Samas ei tähenda see, et koostöö suhetes Aasiaga Euroopa riikide, eriti lähimate naabrite vahel võimalik. Riskide ja nõrkustega arvestades ning koostööpartnereid valides on kasulike suhete arendamine täiesti võimalik, sest isegi kolm Balti riiki kokku moodustavad hädavaevalt rahvahulga, mida võib leida mõnest Hiina väikesest provintsilinnast.

Mastaapide erinevusele juhivad tähelepanu ka asjatundjad ning nii soovitatakse majanduskoostöös loobuda ettekujutusest, et see oleks võimalik terve Hiina või India ulatuses, ning keskenduda mõnele provintsile või piirkonnale.

Kuid äri ei saa toimida lahus poliitilisest ja sotsiaal-majanduslikust kontekstist. Meie ettekujutus Aasiast tugineb sageli eelarvamustest kantud ja kaudsele informatsioonile. Nii poleks mõistlik teha oma äriplaani arvestusega, et kõikjal Aasias on lõpmatul hulgal üliodavat ja vähenõudlikku tööjõudu, keskkonnapoliitikaga ei pea seal ealeski arvestama ning sotsiaalsed pinged suruvad võimud igavesest ajast igavesti lihtsalt maha.

Koos majandusliku võimusega areneb ka ühiskond ja nii seisab ka näiteks Hiina silmitsi rahvastiku kiire vananemisega. Samuti muudab elatustaseme tõus sealsed inimesed oma valitsuse poliitika suhtes nõudlikumaks.

Kõige selle mõistmiseks peab Eesti tõsiselt oma Aasiahuvidega tegelema. Ja teha tuleb seda üsna kiiresti, sest parimad lauad selles saalis on juba nagunii hõivatud ja halvimaid me ka ei taha.