:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
/nginx/o/2011/09/10/743008t1h7a4d.jpg)
Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et sidudes kommentaariumi Facebookiga, terendab ees korrektne ja sile hügieeniajastu, sõnniku asemel istume vaimse kunstväetise koti otsas.
Mihkel Mutt: kommentaaride ajastu lõpp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kommentaarimaailmas pööratakse teist külge. Mõnda aega on Postimehes olnud vastav võimalus (katseliselt) seotud Facebookiga, see tähendab, et autor on tuvastatav ning «kommide» arv on mitu korda vähenenud. Kahtlemata pole see kõige tähtsam asi maailmas, ent siiski näib seostuvat millegagi, mis asub ühiskonna ja indiviidi suhete keskmes.
Minul on anonüümse kommenteerimise suhtes olnud alati vastukäivad tunded. Lugedes meenub vahel Petöfi: «Kui palju taevas on tähti reas?/ Palju piisku on merevetes?/ Palju juuksekarvu on inimsoo peas?/ Palju tigedust südametes?/»
Veel meenub kirjakoht Tšehhovilt: «Kogemused olid talle selgeks teinud, et seni kui sa väikekodanlasega kaarte mängid või temaga einet võtad, on ta leplik, heasüdamlik ja isegi mitte rumal inimene, kuid tarvitseb vaid temata juttu alustada millestki mittesöödavast, näiteks poliitikast või teadusest, kui ta satub kimbatusse või laseb käiku niisuguse juhmi ja õela filosoofia, et jääb üle üksnes käega lüüa ja eemalduda.»
Kolmandaks kerkivad mulle silme ette ... inimeste muljed, kes said 1990ndate algul mitmes endises kommunistlikus riigis (näiteks Ida-Saksamaal, Rumeenias) tutvuda toimikutega, mida salateenistus nende kohta oli pidanud. Mida nad sealt oma jahmatuseks küll avastasid, kes kõik olid kelle kohta öördanud! Üks sõber oli kaevanud teise peale, abikaasad andnud üksteise kohta infot ja nii edasi. Kui mingi ime läbi oleks kõikide anonüümsete kommentaaride kõrval nende autorite tegelik nimi ja staatus, oleks tulemused ehk samasugused.
Mõtled, näe, siin õiendab arveid mahajäetud armuke või hüljatud abikaasa, siin on prominendi poeg, kellele isa ei ostnud uut autot, siin aga igavlev koduperenaine, kes otsustab lihtsalt natuke kellelegi ära keerata jne. Mõistagi pean arvestama, et mõni minugi kena tuttav võib tagaselja mu suunas sappi pritsida. Aga ... seda teab arukas inimene niigi.
Rööpsused «kommide» ja salapolitsei vahel on ainult pool asjast, sest muist kommentaare on, vastupidi, maotult ülistavad. Ei jõua ära naerda, mis kiituse püsivormelid seal seoses ühe või teise autoriga tekivad. Pole nii nõmedat kirjutist, mille kohta ei leiaks arvamust, et «x kirjutab hästi nagu alati». Nagu pole ka nii tarka lugu, mille üle keegi ei ilguks.
Ma ei arva, et inimesi saaks anonüümsete kommentaaride kaotamisega paremaks teha, aga võiks küsida, kas kerge võimalus sigatseda, oma halvematele kirgedele järele anda neid siiski natuke halvemaks ei tee.
Mõni sõna ka ajakirjaniku või kolumnisti aspektist – seoses «klikkide» hulga fetišeerimisega. Suur hulk «komme» tähendab, et tegu on kas tõesti üliolulise teema ja suurepärase tasemega või siis labase populismiga. Olen märganud, et suhtun ise eelarvamusega lugudesse, mis on saanud üle saja kommentaari. Kui nende hulk ligineb kolmesajale, kaob igasugune isu artiklit lugeda.
See poleks iseenesest tähtis, aga see võib hakata tasapisi mõjutama su enda kirjatööd (alateadlikult küll, aga siiski, ühiskonnast ja superegost ei pääse). Autor ju aimab, mis teemad koguvad palju «komme», ja vastupidi. Mitmed teemad käivad läbilõikekommentaatorile üle jõu. Kui kirjutad Süüriast või Birmast, saad 9 ja ½ kommentaari (millest üks neab juute ja vabamüürlasi). Samas näiteks Vene-Eesti suhete, homode, Savisaare kirumisega võib minna «kindla peale». Kuid just siin ongi karid. Võib juhtuda, et sul on tõesti midagi olulist öelda teemal, miks Eesti anti ära püssipauguta, kas surmanuhtlust on vaja ja kas suitsetamise keelamine rikub inimõigusi, kas loomi tohib adopteerida jne, aga kuna need teemad tunduvad väga populistlikud ja autor «ei taha omanikele liigset reklaamiraha teenida», siis ta jätab kirjutamata.
Kõigele vaatamata pole mu arvamus muutunud. Kommentaarid sümboliseerivad kapitalismi tervikuna – sõnnikuhunnik parimas tähenduses, s.o vänge kasvuturgutaja, kust võib tulla niihästi roose kui ka nõgeseid ja maltsu. Ja kapitalismi ma kaotada ei taha. Praegu terendab ees korrektne sile hügieeniajastu, sõnniku asemel istume vaimse kunstväetise koti otsas.
Praegune kommentaarium ei kutsu lugema. Kui see nii jääb, on mul tunne, nagu oleks see allaandmine. Ei, me ei olnud tasemel, ei osanud vabaduses korralikult käituda, selle asemel sattusime leili nagu lapsed või vaesed põrgulised.
Miks on Postimehes «kommide» arv vähenenud? Üks võimalus on, et paljud potentsiaalsed kommentaatorid pole Facebookis, teine, et nad tõesti ei taha end «kätte anda». Tean, et mitmed sõltumatud vaimud ei kuulu suhtluskeskkondadesse. Nendega liitumine pole üksnes põlvkondlikkuse, vaid ka hingehoiaku küsimus. (Muide, paneb imestama, kuidas inimesed, kes mässavad selle vastu, et politsei kuulab pealt potentsiaalsete terroristide telefonikõnesid, ei taipa, et nende endi liitumine meeldivateks «kobarateks» laseb Suurel Vennal neil kõige paremini silma peal hoida.)
Mida see muudaks, kui ma saan teada mulle kiuslikult ja halvasti öelnud inimese tegeliku nime? Kui see on võõras, jätab see mind ükskõikseks, kui tuttav, siis ma parem ei tahaks seda teada. Või mida see annab toimetusele või ühiskonnale? Nad ei hakka ju vastavale isikule moraali lugema ega teda ümber kasvatama. Ajaleht jätab ebaväärika «kommi» avaldamata. Aga seda võib ta teha juba praegu. Kui mõne mürgipritsi «komm» on jäänud viis korda avaldamata, siis ta ehk jätab nende saatmise järele. Mina näen ainsat head lahendust ikkagi selles, et moderaatorite tööd tõhustada. Las nad teevad seda südamega. Äkki võiksid sinna kandideerida vabatahtlikud nagu hingeabi telefoni?