Mikk Salu: pesupäev

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Andrus Ansip ja Kristen Michal on kindlasti paremad poliitikud kui Silver Meikar, ses mõttes, et nad on võimekad ja tublid ministrid ning suutnud reeglina teha Eestile häid ja vajalikke otsuseid. Meikari kui poliitiku kohta ei oska ma samal ajal midagi öelda ja tema saavutustest ei tea ma midagi. Ka võin kohe lisada, et Reformierakond on, mitte kõiges ja mitte alati, aga oma liberaalsemates hoiakutes mulle ikkagi maailmavaateliselt lähedane.

Ometi usun praegu Meikari juttu, aga ei usu Michalit ega ka Ansipit (kes omakorda usub Michalit). Ma usun seda, et Reformierakond on vastu võtnud varjatud annetusi ja erinevate ustavate parteliikmete abil seda raha puhtaks pesnud.

Ansip ütleb, et tema ei tea asjast midagi ning Reformierakonnas on kombeks, et partei juht rahaasjadega ei tegele. Tõepoolest, Eestis, aga ka paljudes teistes riikides hoitakse erakonnajuhid igapäevasest organisatoorsest tööst ja parteikassa korraldamisest eemal. Üks põhjus on muuseas just selles, et aeg-ajalt tuleb selles töös käed mustaks teha ja parem on parteijuhte sellest säästa.

Samuti viitas Ansip, et üheks põhjuseks, miks erakondade rahaga võidakse sahkerdada või vähemalt on sahkerdatud, on see, et Eestis pole ettevõtetel lubatud erakondadele annetada. Ansipi vastusest võis mõista, et ta ise firmade annetamiskeeldu ei poolda. Ka siin on Ansipil õigus. Ettevõtetele pandud annetuskeeld on tobe ja mitte eriti hästi põhjendatud.

Ning muidugi võib veel viidata, nagu mitmed reformierakondlased ka juba teinud, et miks Meikar pole oma juttu rääkinud erakonna ees, et ta on kibestunud ja pettunud. Kuid ükski neist asjaoludest ei õigusta iseenesest annetustega sahkerdamist. Käitumist, mis pole lihtsalt ebaeetiline, vaid Eesti seaduste järgi otseselt kriminaalne.

Praegu on sõna sõna vastu. Samas on aastaid käinud jutud, et erakonnad just niimoodi aeg-ajalt annetusi varjavad – keegi mister X annab raha, aga ei taha seda teha oma nime all, usinad parteilased jagavad summa omavahel ning kannavad oma nimel annetustena parteile. Ja need jutud ei ole käinud mitte ainult Reformierakonna kohta.

Tegelikult võib erakondade aruannetest leidagi imeliku mustri, kus parteikontorite ametnikud ja erinevad poliitikud annetavad järsku lühikese aja sees suuri summasid. Näeb välja täpselt nii, et kusagilt on tulnud «nuts» ja nüüd on vaja see kibekähku puhtaks pesta. Muidugi saab seda kõike ka teistmoodi tõlgendada ja just seda Reformierakonna suhtekorraldajad eile palehigis tegidki. Mõned muidu nii rääkimisaltid poliitikud olid eile täiesti kättesaamatud, kas nad kardavad või kardab Reformierakonna juhtkond, et äkki keegi lobiseb veel?