Arved Breidaks: maksuvaba tanklakett

Arved Breidaks Foto: SCANPIX

Ajakirjanik Arved Breidaks kirjutab, et kui aktsiisikaupade vahendamine piirialadel on nagunii paratamatu, siis võiks Eesti ja Venemaa vahel piirid avada. Mida rohkem käib venelasi Eestis ja eestlasi Venemaal, seda vähem usume jutte, mida meid uskuma panna tahetakse.

Riigikontrolli andmeil moodustab Eesti kütuseturust seitse protsenti see bensiin ja diislikütus, mis tuuakse sisse Venemaalt saabuvate autode paakides, pumbatakse osaliselt välja ja müüakse mustal turul edasi.

Seitse protsenti Eesti kütuseturust on suur kogus nii kütust kui raha. Aastas müüvad Eesti tanklad kokku umbes 800 miljonit liitrit kütust, mis tähendab, et turistide poolt maksuvabalt Eestisse toodava bensiini ja diislikütuse aastane kogus võib ulatuda poolesaja miljoni liitri kanti. Kui palju sellest tarvitatakse ära enda autos ja kui palju müüakse kanistrisse pumbatult edasi, võib üksnes ette kujutada.

Kütusereiside tõttu jääb Eesti riigikassasse ainuüksi aktsiisi laekumata rohkem kui 20 miljonit eurot. Kuna teeseaduse kohaselt peab 75 protsenti kütuseaktsiisist kulutatama teehooldeks, tähendab see aastas umbes 15 miljoni euro võrra väiksemat teehoolduseelarvet.

Seda polegi nii vähe: 2011. aastal moodustas maanteeameti riigituludest saadud investeeringute maht 118 miljonit eurot, millest kütuseturismi tõttu laekumata jääv raha moodustab ligemale 13 protsenti.

Kui lisada ka riigile laekumata jääv käibemaks, tanklakettide tegemata jäänud investeeringud piiriäärsetes omavalitsustes ja seetõttu loomata jäänud töökohad, muutub kahju juba hoomamatult suureks.

Üksik kütuseturist eraldi võetuna ei suuda riigile tekitada nähtavat maksuauku, ent arvestades, et see tegevus on idapiiril paisunud juba üldrahvalikuks, tuleb küsida, kus on piir, millal riigi repressiivorganid otsustavad sekkuda?

Äri jätkub

Praegu pole näha, et Venemaal tankimas käimine kuidagi väheneks. Pigem vastupidi, sest mida suuremaks käriseb kütuse jaehinna vahe Eestis ja Venemaal, seda tihedam on piiriülene liiklus ja seda kaugemale piirist kanistrikütuse äri ulatub.

Riik pole seni kanistrikütuse äri oluliseks probleemiks pidanud ega mingeid lisatakistusi kütuse sisseveole seadnud. See on õigu­poolest isegi üllatav, sest sisuliselt töötab Eestis üks seitsmeprotsendise turuosaga tanklakett, mida riik ei maksusta. Õigemini – seda maksustab Vene riik.

Küllap on leige suhtumise põhjuseks asjaolu, et suuremat organiseerumist ei ole sellel mustal turul toimunud. Vahendajad on valdavalt üksiküritajad, kelle teolt tabamine ja süüdimõistmine on sama tulemuslik kui tuule püüdmine väljal.

Ent viimastel nädalatel on kuulda, et maksu- ja tolliamet ning rahandusministeerium on võtnud ette eelnõu koostamise, millega taotletakse kütuseturismile lisapiiranguid. Mis täpselt kavas, pole teada, aga küllap liiguvad mõtted sama rada nagu Läti valitsusel, kes sellest aastast võimaldab oma kodanikel käia Venemaal aktsiisikaupa ostmas vaid kord nädalas. Sellepärast lätlased nüüd Eesti kaudu seal käivadki.

Kütuseturismi piiramine, kui see peakski õnnestuma, oleks hea lahendus, sest nõnda eraldataks piirikaubanduses terad sõkaldest. Ühelt poolt lõikaks piirangu seadmine läbi ebaseadusliku kütuseäri, kuid teisalt ei mõjutaks see oluliselt nende inimeste elurütmi, kes käivad Venemaal tõesti tankimas vaid enda tarbeks – kord nädalas paak täis võtta peaks ju tavatingimustes olema piisav kogus, eriti kui rääkida diislikütusest.

Venemaale ainult täispaagiga?

Iseküsimus on muidugi see, kuidas tagada, et Venemaal sagedamini kui kord nädalas käiv inimene seal oma autot ei tangiks. Inimeste liikumisvabadust ei saa ju piirata nõnda, et Venemaal käimisele kehtestatakse arvuline piirang. Piirata saab ainult toodava kauba kogust.

Alkoholi ja tubaka puhul on kontroll lihtne, sest kui seda tohiks süstikreisijal olla autos vaid ühel korral nädalas, siis seda kaupa kas on autos või ei ole. Kütusega on keerulisem, sest seda on ju auto edasiliikumiseks tingimata vaja, sõltumata sellest, kui tihti Venes käiakse. Kas see tähendab, et edaspidi lubatakse Eesti kodanikke Venemaale ainult täispaagiga ja naastes kontrollitakse, et paak oleks täidetud maksimaalselt 50 protsendi ulatuses?

Sestap poleks ime, kui ka täiendavate piirangute kehtestamise järel leiutavad nupumehed mingisuguse nipi, kuidas kütusevedu saaks efektiivselt edasi toimuda – vesi leiab ju alati võimaluse voolata. Meenutame, et Soome riik nägi 1990ndatel kurja vaeva, kuidas piirata Eestist alkoholi n-ö isiklikuks tarbeks kaasa ostmist, kuid pikas plaanis see Soome alkoholitööstust konkurentsi eest ei kaitsnud.

Kui nii, siis kas peakski üldse proovima kütusevedu piirata? Pealegi pakub äri kanistrikütusega piiriäärsetele elanikele teenistust, mis suure tööpuudusega omavalitsustes polegi nii väheoluline argument. Vahest pigistada silm kinni ja lasta asjadel omasoodu edasi kulgeda?

Ei. Riik ei saa tolereerida ebaseaduslikku äri isegi juhul, kui see aitab vaesemates piirkondades elavatel inimestel kasu saada. Sest selle loogika järgi edasi minnes – kas järgmisena tuleks lubada Võrumaal alaealistele alkoholi müüa, sest kui kõik noorukid hakkaksid kuplite vahel pidutsemas käima, aitaks seegi ääremaa rahval paremini toime tulla?

Piirikaubandus kahepoolseks

Piirikaubandus on loomulik nähtus nii kaua, kuni inimesed käivad naaberriigis teatud kaupu enda ja lähikondsete tarbeks ostmas ega hangelda nendega. Et piirikaubandus püsiks mõistlikkuse piirides ega sünnitaks selle kõrvale illegaalset äri, tuleb lihtsustada üle piiri käimist.

Igasugune vajadus aktsiisikauba ebaseaduslike vahendajate järele kaoks, kui Eesti kodanikud pääseksid Venemaale piiranguteta, see tähendab viisavabalt. Eesti riigieelarvesse jääks sel põhjusel veel hulk eurosid laekumata, Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal pandaks veel mõned tanklad kinni, aga ilmselt tekiks Eestisse juurde nii mõnigi teenindusettevõte, et Vene klientide üha suureneva hulgaga toime tulla.

Kui Soome turistide puhul peetakse normaalseks, et nad käivad Tallinnas ka juuksuris ja hambaarsti juures, siis miks ei võiks venelastest saada sama head kliendid? Sellisel juhul ei omaks Vene tanklatesse jäetud eestlaste raha enam nii suurt väärtust.

Nii nagu Soome ja Eesti vaheline piirikaubandus aitas kahel vennasrahval kaks kümnendit tagasi teineteist rohujuure tasandil leida, avaldaks positiivset mõju ka üle Eesti ja Venemaa piiri toimuv ostlemine. Mida rohkem käib venelasi Eestis ja mida rohkem eestlasi Venemaal, seda paremini saame aru teineteise seisukohtadest ja seda vähem usume jutte, mida meid uskuma panna tahetakse.

Ma ei väida, et piirikaubandus aitab Venemaad demokraatlikumaks muuta, aga mõlemale poolele kasulikust ärist pole veel ükski suurem tüli alguse saanud.