Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross kirjutab, et menetlusõigusega julgeolekuasutusi on ligi pooltes ELi riikides. Ning kui riigid on demokraatlikult nii otsustanud, siis järelikult on see nende jaoks parim.
Eerik-Niiles Kross: julged teod ja kuriolek
22. mai 2012, 10:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läinud nädalavahetusel toimunud Lennart Meri konverentsil ütles Freedom House’i president David Kramer, et korruptsioon on Venemaa peamine ekspordiartikkel ja see ohustab kogu Euroopat. Selle lause sisu on sügavam kui viide Venemaa ebaausatele ärikommetele. Freedom House ei võitle ärivabaduse, vaid demokraatia ja inimõiguste eest ning repressiivsete režiimide vastu. Lennart Meri konverentsil kõneldi julgeolekuohtudest.
Viimastel päevadel on vaieldud Eesti julgeolekuasutuste volituste üle. Kõlanud on väiteid, justkui oleks õigus kuritegusid uurida julgeolekuasutuse puhul midagi erandlikku või kohatut. Tegelikult pole see nii.
Menetlusõigusega julgeolekuasutusi on ligi pooltes Euroopa Liidu riikides ja kindlasti pole need riigid teistest vähem demokraatlikud. Eestiga sarnaselt kaitsevad oma julgeolekut mitmed väiksemad riigid – kogu Põhjala, Iirimaa, Austria, Taani, aga ka Prantsusmaa ja Poola.
Kriminaalmenetluse on julgeolekuasutustest lahutanud näiteks Saksamaa ja Suurbritannia. Mõlemal on ajaloolised põhjused. Saksamaal totalitaarse mineviku mainetaak ja Ühendkuningriigil rojalistlikud traditsioonid. Nimelt said Tema Majesteedi luureteenistused MI5 ja MI6 oma seadusliku katte alles 1990ndatel, sinnamaani ei olnud neid asutusi ametlikult olemas ja vastavalt ei oleks nad saanud ka kedagi kohtusse anda. Seni on Scotland Yard ka kõige ohtlikumate kuritegude uurimisega toime tulnud.
Õigussüsteemi poolest Ühendkuningriigiga sarnanevas USAs on aga sisejulgeolekuteenistuse (FBI) pädevus meie kapoga väga sarnane. FBI kodulehelt, vastuluure rubriigist muide, leiame järgmise lause: «Kuna ohud rahvuslikule julgeolekule ja kriminaalsed ohud on sageli läbi põimunud, asetab võimekus integreerida luuretegevust ja uurimist meid unikaalsesse positsiooni meie riigi ohtude ja nõrkuste vastustamisel.»
Kapo uuritavate kuritegudega on sarnased ka FBI uuritavad valdkonnad. Muu hulgas tegeletakse seal korruptsioonikuritegude ennetamise, avastamise ja menetlemisega. Miskipärast meenusid nüüd Gerhard Schröder ja mõni Briti parlamendiliige, aga ei meenu ühtegi ameeriklast…
Euroopa julgeolekuteenistuste uuritavad valdkonnad on erinevad ja peegeldavad seadusandjate hinnangut ohtudele. Näiteks tegeles Taanis sisejulgeolekuteenistus PET 1990ndatel muu hulgas motogängide kuritegudega. Norra PST-le on olulised paremäärmuslaste kuriteod, Poola ABW-le ulatuslikud majanduskuriteod.
Nii on need riigid demokraatlikult otsustanud ja järelikult on see nende jaoks parim. Rootsi uurimisõigusega Säpo võtab oma missiooni kokku paljuütlevalt: «kaitseme Rootsit ja demokraatiat».
Peaminister Ansip leidis äsja, et kapos olevat huvide konflikti võimalus, sest ühelt poolt ta «kogub informatsiooni teabehanke korras, tegeleb luuretegevusega, teiselt poolt on tegemist uurimisasutusega». Rait Maruste ütles lausa, et kapos on «süsteemi viga», sest seal töötavad nii uurijad kui luureohvitserid, ning midagi olevat korrast ära, sest «riigikogu julgeolekuasutuste komisjonil tegelikku võimu kapo üle ei ole».
Rait Maruste teab ju hästi, et seadusandja «tegelik» ehk otsene kontroll julgeolekuasutuste üle kehtib ainult absoluutsetes monarhiates ja diktatuuririikides. Võimude lahususe olukorras alluvad sellised asutused täitevvõimule ja Eestis vastavalt siseministeeriumile, kusjuures kontrolli teostavad nii prokuratuur kui kohus.
Peaministrile meenutaksin, et teabehanke korras kogutakse infot teabehanke eelistuskava järgi, mis sisuliselt loetleb ohud riigi julgeolekule. Vähemasti sel ajal, kui mina neid kavu koostasin, ei olnud küll kellelgi mõttes hakata ohte eristama selle järgi, kas nende realiseerimine on kuritegu ja vajab kohtulikku menetlust või mitte. Võimalik, et peaminister peab luuretegevuse all silmas välisluuret, mis tõepoolest allub teistele reeglitele, sest seda teostatakse teistes õigusruumides ja oleks ju keeruline näiteks Venemaal sooritatud Eestit ohustavat tegu Eestis kriminaalõiguslikult uurida.
Kaitsepolitsei ülesanne on tegeleda vastuluurega ja kui kapo avastab teabehanke eelistuskavas kirjas oleva vastuluurelise ohu, kas selle uurimine on siis huvide konflikt? Ainus huvide konflikt, mida siin näha võib, on Eesti riigi vaenlaste ja Eesti riigi huvide vahel. Aga selles igikestvas konfliktis Eesti huvide eest seismiseks ongi ju kapo ellu kutsutud.
Ka kriminaalmenetluse õiguseta julgeolekuasutused koguvad ja analüüsivad teavet organiseeritud kuritegevusest, eriti venekeelsest. Mõnikord jõutakse seeläbi Venemaa eriteenistuste operatsioonideni, mõnikord Putini tutvusringkonnani, mõnikord oma riigi poliitikuteni.
Edward Lucas kirjutas mõne aasta eest, et Eesti on ainus Ida-Euroopa riik, kus julgeolekuasutused ei sarnane maffiaga, vaid teevad oma tööd. Ainus või mitte, aga kapo enda töövõit on ka Indrek Põdra süüdimõistmine.
Nüüd meenub ameeriklane Robert Hanssen, 2001. aastal venelaste heaks spioneerimiselt tabatud FBI ametnik, ning sarnaselt selle juhtumiga ka Aleksei Dressen. Mõlemad on riigireeturid, kuid see pole ainus, mis neid ühendab. Nii FBI kui kapo avastasid reetmise ise, kumbki teenistus ei mätsinud juhtunut kinni, vaid alustas kriminaalmenetlust, arreteeris kurjategija ja informeeris sellest avalikkust.
Selliseid juhtumeid on NATO riikides paraku ilmselgelt vähem, kui Venemaa luure intensiivsus tingima peaks. Järelikult ei saa kõik julgeolekuteenistused Euroopas oma ülesannetega nii hästi hakkama kui kapo. Muide, ka Dressen tabati väga tõenäoliselt just teabehanke eelistuskavas kindlasti kirjas oleva teabehanke eesmärgi, vaenuliku luuretegevuse kohta teabe hankimise teel. Kas kapo poleks pidanud seda asja uurima hakkama, sest info saadi «teabehanke teel»?
Ei saa muidugi öelda, et kapo poleks kunagi tegelenud julgeoleku mõttes teisejärguliste uurimistega. Salapiiritus ja elektrišokirelvad pakkusid omal ajal avalikkusele küll rohkesti kõneainet, aga riigi põhiseaduslikku korda ohustasid need kindlasti vähem kui äraostetavad rahvasaadikud. Ometi ei muretsenud siis keegi luureülesannete hägustumise või ressursi raiskamise pärast.
Kapo praegused ülesanded on riigi 20-aastase arengu ja erinevate riigikogu koosseisude kokkulepete õnnestunud tulemus. Ma soovitan näha huvide konflikti pigem initsiatiivis kapo võimekust lõhkuda kui kapo võimekuses riigireetureid ja korruptante vangi panna.