/nginx/o/2010/08/03/413050t1hb54e.jpg)
Hiljaaegu kurvastas mind väga 6. klassi eestikeelne loodusõpetuse õpik vene koolidele. Mina ei suutnud mõista, miks peab laps teadma eesti keeles sõnu nagu «vahtlane» (vene keeles «пенница слюнявая»). Kas see vahtlane aitab lapsel saada eestlaste seast toredaid sõpru, hiljem pääseda ülikooli ja leida tööd.
Juhul kui muidugi inimene ei soovi tulevikus loodusteadustega oma elu siduda ja hakata Eesti metsades uurima sülge meenutavaid moodustisi rohus. Veelgi kahtlasemaks teeb vahtlase-nimelise putuka asjaolu, et ei eesti keele seletavas sõnaraamatus ega ÕSis teda üles tähendatud ei ole. Vahest on ta saatanast?
Selgub, et see antipedagoogiline, isegi diversiooni meenutav mõnitus, mis minu arvates ainult viib Eestis elavaid inimesi üksteisest kaugemale, ei toimu ainult vene õppekeelega koolides. Vene sõnad, mida eesti lapsed õpivad, on sama kasutud «пенница слюнявая» ning kaks-kolm aastat vene keelt õppinud lapsed ei suuda lausetki koostada. Ebaprofessionaalsuse viirus on nakatanud mitte ainult vene kooli, vaid kogu keeleõppe süsteemi. Vaadates seda kõike rahvusvahelisel tööturul toimuva konkurentsi vaatevinklist, on inglise ja mandariini keelt valdav portugallane kindlasti edukam kui peaaegu kes tahes eestimaalane.