Opositsiooniline laager võtab pargis laulu üles – viimastel kuudel Moskvas vägagi sagedane pilt. FOTO: Reuters/ScanPix

Samal ajal kui «valgete» aktivistid vaheldumisi protestiüritustega arestikambris istuvad, loodab Kreml nafta kõrgele hinnale, mis lubaks eelarvest täita Vladimir Putini kulukaid valimislubadusi, kirjutab Argo Ideon.

Tallinnas Lennart Meri konverentsil osalenud endine Venemaa asepeaminister Boriss Nemtsov rääkis Postimehele, et olukord Moskvas on tugevalt muutunud pärast 6. maid, mil opositsioon korraldas oma «Miljonite marsiks» nimetatud meeleavalduse. See päädis teatavasti Venemaa viimase poolaasta jooksul seninägemata vägivaldse vastasseisuga.

Kinni peeti umbes 500 osalejat, enamik neist küll peagi vabastati, kuid näiteks advokaat ja blogija Aleksei Navalnõi ning vasakaktivist Sergei Udaltsov mõisteti politsei korraldustele allumatuse eest 15 ööpäevaks haldusaresti, kus nad istuvad seniajani. «Mind võeti ka kaks korda kinni, kuid lasti lahti,» ütles Nemtsov. «Me olime samas kohas ja on arusaamatu, mis meil vahet oli. Ilmselt Putin otsustas selliselt opositsiooni lõhestada, kuid see muidugi ei õnnestu.»

Maks asfaldile määrida

Moskvas pärast president Putini ametisse astumist toimuvat kirjeldas Nemtsov kui «imetabast, gandhilikku protestimist». «Rahulikud inimesed kogunevad puiesteedel, kui aga OMON tuleb neid ähvardama ja laiali ajama, siis inimesed kolivad ümber teise asukohta Moskvas.»

Ta lisas: «Putin on hüsteerias, tema pressiesindaja ütles, et opositsioonil oleks tulnud maks mööda asfalti laiali määrida.»

Sellise avaldusega vastas Putini pressiesindaja Dmitri Peskov tõepoolest riigiduuma saadiku Ilja Ponomarjovi (Õiglane Venemaa) sõnade järgi viimase küsimusele, ega Peskov ei pingutanud üle, öeldes varem, et politsei oleks pidanud 6. mai meeleavaldusel karmimalt tegutsema.

Ponomarjov ise on üks tähelepanuväärsemaid viimase poolaasta jooksul Venemaal pildile kerkinud opositsiooniaktiviste. Esiteks näib ta väsimatu, olles kohal kõikjal, kus midagi toimub. Teiseks on tema duumasaadiku staatus vastasrinnale suureks abiks – näiteks on võimalik teatud avalikke kogunemisi vormistada kui «kohtumisi rahvasaadikuga», mida ei ole vaja kusagil eelnevalt registreerida ega luba nõutada. Kolmandaks pääseb ta saadikuvolituste toel ligi arreteeritud aktivistidele, kelle olukorrast oleks teinekord keeruline teateid nõutada.

Ilja Ponomarjov oli ka Tallinnas Lennart Meri konverentsil ning rääkis Postimehele parajasti Moskvas ilmet võtnud opositsiooni laagrist Tšistõje Prudõs.

Laupäeva hommikul, enne Tallinna lendamist, kimbutas sealseid aktiviste vihm. «See on tegelikult päris tõsine katsumus, telke meil püstitada ei lasta,» märkis ta. «Üldiselt aga tuleb inimesi juurde. Kui ma ära lendasin, oli seal umbes 1500 inimest. Organiseerimine paraneb, hakati ajalehte välja andma, esinetakse loengutega.»

Occupy Abai

Ponomarjov tunnistas, et üritus sarnaneb väga Occupy Wall ­Streeti liikumisega New Yorgis ja mujal lääneriikides. «Ma olin New Yorgis ise ka kohal – väliselt on kõik väga sarnane ja sisu poolest ka.»

Seda sarnasust märkisid ka sotsiaalmeedia aktivistid, kes varustasid üritust puudutavad säutsud Twitteris sildiga #Оккупай Абай – kasahhi poeedi Abai Kunanbajevi järgi, kelle mälestusmärgi ümbruses laager toimus.

Laagrile eelnes veel üks senitundmatus formaadis protestiüritus – kirjanike Dmitri Bõkovi, Boriss Akunini ja teiste eestvedamisel toimunud «kontroll-jalutuskäik» mööda Moskvat. Ootamatult rahvarohke üritus tähendas Akunini sõnade järgi BBC-le lihtsalt demonstratsiooni, et Moskva elanikud võivad käia seal, kus tahavad, millal tahavad ja mis tahes värvi lindikestega rinnas.

Võimud massijalutuskäiku ei seganud, kuid eelnevail päevil oli korduvalt juhtumeid, kus inimesi võeti kinni lihtsalt valge lindikese pärast, ning Putini inauguratsioonipäeval tulid võimud tühjendama isegi opositsioonitegelaste kogunemispaikadeks peetud kohvikuid.

Postimees küsis Ilja Ponomarjovilt arvamust, kui kaua võimud lasevad opositsioonil Tšistõje Prudõs veel rahulikult olla ja «jalutuskäike» korraldada.

«See on väga raske küsimus. Ühest küljest valmistavad nad ette pinda meie laialiajamiseks, näiteks ilmusid kohalike elanike võltsitud nõuded, et me justkui segame neid – täielik vale.

Tegelikult on meil tõendid, et need inimesed ei elagi seal. Kuid sellega valmistatakse ette tausta, et kui politsei reageerib, siis ta reageerib seetõttu, et seda paluvad kodanikud,» rääkis Ponomarjov.

«Kuid mulle ei ole päriselt arusaadav, kui palju politsei ise on valmis sellist käsku täitma. Neil ei ole selleks mingit entusiasmi, nad on kõhkleval seisukohal,» arvas ta,
Võimude seisukohalt oli Ponomarjovi hinnangul võimalik mõelda kaht moodi: et kui nad sellele tähelepanu ei pööra, siis kasvab protestiüritus suuremaks, või vastupidi, et kui sellele tähelepanu ei pöörata, siis see vaibub, sest osalejad tüdinevad aja jooksul ära.

«Kui eeldada, et see kasvab, siis muidugi oleks kasulik seda tõkestada enne, aga teisel juhul pole mingit mõtet puutuda. See on niisugune poliitiline panuse asetamine – on vaja ära arvata, mis suunas asi liigub.»

Võimude ettevalmistused andsidki tulemuse – 15. mail otsustas Moskva Basmannõi rajooni kohus, et laager tuleb likvideerida, ning kolmapäeva, 16. mai varahommikul ajas politseiüksus puiesteel ööbinud aktivistid minema. Nagu aga ka Boriss Nemtsov eelpool märkis, seadsid aktivistid end samal päeval sisse teises asupaigas, Barrikadnaja metroojaama juures.

Kanada McGilli ülikooli professor, Venemaa majanduse kohta mitu raamatut avaldanud Juliet Johnson rääkis Postimehele, et on raske ennustada, kui edukas Vene «valge lindi» opositsioon oma tegevuses edaspidi on, sest tegu on kooslusega inimestest, kes ei ole peaaegu milleski ühel nõul peale selle, et tahavad Putini võimu kukkumist.

«Valged» kohalikele valimistele

Johnson, kes külastas Eestit ja pidas ettekande Tartus toimunud Ida-Euroopa sisepoliitika ja julgeoleku seoseid analüüsinud konverentsil, leidis, et praegu on Putini-vastasus Vene opositsiooni jaoks oluline liikumapanev jõud, sest Putin on jätkuvalt võimul.

«Nad saavad jätkata oma proteste ja näidata endid tänaval. Kuid see on siiski liikumine, mis piirneb eelkõige Moskva ja Peterburiga. Nende linnade keskklass on üpris vihane, sest nad ei tunne, et nad oleksid poliitikas esindatud, seepärast see kõik toimubki. Pikaajalises vaates ei ole see Putinile soodne, kuid mida nad saavad Venemaal toimuva muutmiseks ära teha peale protestimeeleavaldustel osalemise? See iseendast midagi ei muuda, peale uudistesse sattumise. Praegune võim ei kavatse teha mingeid erilisi järeleandmisi.»

Professor Juliet Johnsoni hinnangul tuleb opositsioonil hakata aktiivselt osalema kohalikel valimistel. Niiviisi on neil potentsiaali saada süsteemis jalg ukse vahele ning sealt edasi minna. Seda strateegiat on opositsiooniaktivistid juba ka kasutanud.

Venemaa tuntud ajakirjaniku, veebisaidi agentura.ru peatoimetaja ning FSBd käsitleva raamatu autori Andrei Soldatov ütles Postimehele, et Vene eriteenistused ei ole praegu võimelised sündmusi opositsiooniliikumises aktiivselt mõjutama, kuna neis on sisemine kriis. «Kõrgema juhtkonna ja kesktaseme juhtide vahel valitseb usaldamatus,» sõnas ta. «Ebakindlus on ka selles, kes hakkab eriteenistusi Putini ajal juhtima.»

Soldatovi sõnul loodab ta, et eriteenistused ei ole võimelised rakendama opositsiooni vastu ennetavaid meetmeid. «Tegelikult on nad seda ka ise tunnistanud, märtsis ütles FSB direktori esimene asetäitja Sergei Smirnov, et neil ei ole kavatsust ega soovi võtta midagi ette sotsiaalvõrgustike vastu,» märkis Soldatov.

Juliet Johnsoni sõnul on president Vladimir Putin andnud Venemaa rahvale väga kalleid valimislubadusi, mis puudutavad nii pensione kui riigisektori töötajate palku. Lisaks soovib Putin jätkata suuri investeeringuid kaitsetööstusse.

«Ta tahab teha paljusid asju, mis ei ole Venemaale parimaski olukorras jõukohased. Seetõttu on küsimus selles, millal ta lõpetab lubaduste andmise ja peab hakkama valikuid tegema.»