Juhtkiri: piitsapartei puudumine

Kui riigikogu valimiste järel möödunud aasta kevadel pääses parlamenti kuue erakonna asemel neli, siis nimetati seda märgiks Eesti poliitika stabiliseerumisest, mis ongi ilmselt õige. Ent hetk, mil stabiilsusest saab stagnatsioon, saabub alati salamisi, märkamatult. Nii poleks Eesti poliitelu tervishoiu seisukohalt üldsegi halb, kui neljale riigikogu-erakonnale tõuseks konkurentsi pakkuma mõni uus poliitiline jõud.

Polegi ilmtingimata vajalik, et sel uustulnukal oleks kohe jaksu juba 2015. aasta valimiste järel valitsuskoalitsioonis osalemiseks. Arvestades varasemaid kogemusi uute erakondadega, võib sellest talle isegi kahju tulla. Ent ta peab olema tõsiseltvõetav kandidaat riigikokku pääsemisel, et neli suurparteid teda konkurendina tajuksid. See sunniks valitsusparteisid oma tegusid ja väljaütlemisi kriitilisemalt kaaluma ning opositsioonierakondi konstruktiivsemalt töötama.

Praegu on sellise «piitsapartei» rollis sotsiaaldemokraadid. Neid nähakse alternatiivina nii arrogantsust üles näidanud valitsusparteidele kui ka sisekriisis vaevlevale Keskerakonnale. Sotsidele võib see positsioon tunduda võimalusterikas – Keskerakonna toetuse kahanemine on selle ilmekas näide –, kuid neil võimalustel on siiski üsna kitsad piirid. Sest olles traditsioonilisel vasak-parem-skaalal pigem vasakul, tekitavad nad kõhklust pigem parempoolsete veendumustega valijas. Viimane võib küll valitsuskoalitsioonist tüdinenud olla, kuid poliitskaala parem pool on IRLi ja Reformierakonna poolt tihedalt hõivatud. Välja arvatud äärmusluse nišš, pole seal hetkel ruumi.

Ent äärmuslus, ükskõik kummas otsas, pole kindlasti see, mida Eestile võiks soovida, isegi mitte «piitsaparteiks». Õnneks pole selleks vähemalt praegu ka piisavat pinnast.

Tähelepanelik maksab aga olla sellegipoolest, sest Euroopa poliitika tuuled ei jäta meid puutumata. Seal on äärmuslased ja ka populistid viimaste aastate jooksul häid valimistulemusi näidanud – Prantsusmaa, Kreeka, Soome, kui lugeda üles kolm esimest pähe tulevat näidet. Aga ka näiteks Ungari ja Austria. Loodetavasti on Eesti poliitika küpsus ja stabiilsus mõjunud ka valijale nii, et populistide ja äärmuslaste loosungid nähakse läbi ja need ei leia riigikokku pääsemiseks piisavat kandepinda.

Ent maailmavaatelises mõttes vakantse koha otsimine minetab osa oma tähtsusest selle kõrval, et hetkel pole Eesti poliitikas kedagi, kes uut erakonda luua suudaks. Tahtjaid kindlasti on – neid on alati –, aga olema peavad ka suutlikkus ja kogemused, alates toetajate konsolideerimiseks veenvast renomeest kuni oskuseni kampaania rahastajaid leida. Eestis on küll hulk soliidseid poliitikuid, kes oma erakonnast lahkunud või eemaldunud, kuid praegu ei viita miski sellele, et kellelgi neist oleks võimekust uut erakonda luua.