Sigrid Kõiv: massi mustrid

Sigrid Kõiv Foto: Peeter Langovits

Seriaalis «Blackadder» annab üsna rumala tegelasena kujutatud prints regent George ise seda teadmata nõusoleku olla Inglismaa kõige targema mehe, doktor Johnsoni kauaoodatud inglise keele sõnaraamatu patroon. See on doktor Johnsoni elutöö, mis võttis kümme aastat, kuid mis sisaldab iga ingliskeelset sõna. Kuigi prints peab raamatut sõnade ingliskeelsest tähendusest tarbetuks– igaüks ju teab, mida need tähendavad –, vaatab ta siiski huviga ebaviisakaid väljendeid. Doktor Johnson on ahastuses, sõnaraamat aga hävib osa lõpus.

Internetist otsides selgub, et see sõnaraamat tegelikult ei hävinud, vaid avaldati 15. aprillil 1755. aastal. Autori nime järgi tuntakse seda Johnsoni sõnaraamatuna ning seda peetakse üheks kõige mõjukamaks sõnaraamatuks inglise keele ajaloos. Prints George sündis aga alles seitse aastat pärast sõnaraamatu avaldamist.

Teadusajakirjanik Arko Olesk teeb tänases AKs ülevaate sellest, kuidas arvutite ja algorütmide abil analüüsitakse blogide ja sotsiaalmeedia postituste omavahelisi seoseid ja meeleolude muutumist. Ning kuigi teadlaste endi hinnangul on süsteem alles varajases arengustaadiumis, lubas see siiski ennustada pinnase küpsemist selliste märgilise tähendusega sündmuste toimumiseks nagu Occupy-liikumine või araabia kevad.

Süsteem võib olla lapsekingades, kuid armee on sellest juba huvitatud. Ning pole vaja olla vandenõuteoreetik, et tunnistada: üksikut blogijat on hõlbus kimbutada juba praegu, ent keda huvitavad laiemate koosluste meeleolumuutused – raske on näha, et need ühtegi valitsust ükskõikseks jätaksid, küsimus on ainult meeleolude mõjus otsustele –, saab ilmselt juba üsna pea mugava ja täpse võimaluse nende jälgimiseks.

Kui midagi massiliselt kasutatakse, siis seda tähelepanelikult ka jälgitakse. Igasugustel tasanditel. Ja olgugi et tavakasutaja tegutsemine võrgus on oma tüübilt sarnane prints George’i omaga, st see jääb üldiselt isiklike ja tööalaste huvide piiridesse, moodustab mass siiski mustreid.

See omakorda tähendab, et internet ei ole ka tavakasutaja jaoks enam ainult võimalus, vaid ka kohustus. Kohustus jälgida poliitiliste jõudude demokraatiale vastavust, arvamuste paljususe lubamist ja allikakriitilisust sama tähelepanelikult nagu jälgitakse sisseharjunud pereväärtustest kinnipidamist mõnes perefoorumis.

See aga on vähemalt praegu kõhedust tekitav paralleel, sest kuigi internet pakub palju, annab see sama palju võimalusi vaadata vaid seda, mis kasutaja enese maailmapildiga sobib. Ning kui suure hulga inimeste maailmapilt ühesuguseks muutub, ongi tulemuseks populism.