Damon Albarn
Dr Dee
(Parlophone)
Hinne 4
Nädala plaat
19. mai 2012, 08:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ooper Elizabeth I ajast
Plaati kuulates läheb meelest, et see on ooper. Rohkem ongi see Damon Albarni, multimehe, britpopi leiutaja ja tapja, afrobiidi moderniseerija, hiphopi-innovaatori, elektrooniku ja pianisti, helilooja ja laulja, igavese kollaboraatori ja individualisti, luhvtivenna imagoga tööhullu, vastuolulise ja muidugi just seetõttu põneva loomeisiksuse alles esimene sooloalbum. Kuigi see on loomulikult ooper, mis esietendus eelmise aasta juulis Manchesteris ning mille muusika, produktsioon ja eeslaul on Albarnilt.
Kaasa teevad Manchesteri Palace Theatre’i lauljad ning muusikutest Albarni üks ihutrummareid, endine Fela Kuti löögimees Tony Allen (Albarniga koos The Bad, The Good & The Queen ja Rocket Juice & The Moon), koramängija Madou Diabate, kitarrist Simon Tong, BBC filharmooniaorkester jpt.
Ooper ooperiks, aga lava ja pilti nägemata on minu käes CD. Ja see plaat kõlab täpselt nagu võiks kõlada sellise mitmekesise loojanatuuri nagu Albarn esimene sooloplaat pärast bände (põhiliselt teavad inimesed teda ikkagi Bluri ja Gorillaze juhina) ja projekte (see pole esimene ooper, nelja aasta eest tuli lavale ja plaadile koostöös UK Chinese Ensemble’i ja Jamie Hewlettiga artistinime Monkey all «Journey To The West»).
Seekord on sisuks Elizabeth I aegse matemaatiku, antikangelase John Dee elu draama, aga meie räägime praegu muusikast.
Kui ei teaks, et tegu on ooperiga, ei tasuks imestada seda Albarni soolodebüüdiks pidades. Plaadil sulanduvad 18 loo vormis tervikuks mitmed Albarni muusikalised kihud: ekstravagantsus, ballaadilembus, huvi nii aafrika kui briti rahvamuusika vastu, ideeline suurejoonelisuseihalus, et mitte öelda megalomaania, ja kontrastiks kaks mikrotasandit – intiimsuse otsimine muusikas ja detailide tähtsustamine – ning kõige krooniks stiilide- ja isegi paradigmadeülese heliloomingu kontseptsioon.
Ilmselt oleks seda renessansiaja klassikalisele muusikale tuginevat teost kohatu müüa plaadipoe popmuusikasektsioonis, teisalt eirab Albarn reegleid nagu Penderecki: miski ei pea muusikas vastama ettekirjutatud nõuetele; ning vaevalt «Dr Deed» ka ses mõttes (uus)klassikaks saab pidada.
See teos kujutab endast brikolaaž-tehnikas läbimõeldud hullumeelsust, mis igal sekundil on kaunis ja isegi loogiliselt võttev kuulamine, tervikut lauale laiali laotades selgub aga, et miski pole ehe: siinne afrobiit on somnambuulne ambient-afäär, jahedam kui Antarktika; siinne varabarokki matkiv muusika järgib küll baroki lopsakust, teatraalsust ja tundelisust, viib aga baroksuse hämmastavalt loogilise jätkuna 21. sajandi psühhedeelsuseks, ning koolitatud naiskoor oskab ju laulda küll 1600. aasta laadis, ent teeb seda mitmes palas liialdatult veiderdades, kohati säutsudes nagu varblased, siis kriisates nagu pärdikud.
Samas ei ole siin midagi kummalist kummalisuse pärast, et kedagi šokeerida või midagi tõestada, õigupoolest oodanuks, et see album on palju seletamatum ja ebatavalisem. Pigem on see viisakas teos oma põhjendatuses ja kontseptualismis.
Igal juhul on see Albarni senise loomingu kvintessents heliliselt üsnagi napil ja edetabelipopivabal kujul, mis ei üllata neid, kes on kuulanud Bluri albumeid «Blur» (1997) ja «13» (1999), Albarni filmimuusikat koos Michael Nymaniga «Ravenous» (1999), projekti Mali Music (2002) koos Afel Bocoumi ja Toumani Diabatega või tema mullust projekti DRC Music «Kinshasa One Two» koos läänemaailma elektroonikaprodutsentide ja Kongo DV andergraundmuusikutega.